puhkus puhkusest

Üle kahe nädala pikkune trallimine, vuramine, loksumine ja uudistamine päädis täna öösel 13-tunnise unega. Ärkasin valutava peaga, mis on sage ülemagamise tulemus. Aga et mis siis tehtud sai?

1. Saaremaa.
Kolm autotäit erinevast rahvusest inimesi Helsingist panid ühel reedesel õhtupoolikul kimama Saaremaa poole. Minul oli au sõita tuliuue autojuhi Kairiti tuliuues Chrysleris. Virtsu sadamas ootasime 3 tundi praamijärjekorras ja vahepeal lõbustas meid asjaolu, et auto aku suri ära. Sain sõnavara täiendust terminiga "krokodillid", mille reaalne olemasolu säästis meid autot praami peale lükkamisest.

Saaremaal sai meile osaks piiritu külalislahkus Helena ja Kristjani poolt. Külastasime looduskauneid paiku Kaali järvest Sõrve tipuni, käisime päikeseloojangul alasti ujumas ja filmisime liikuvat udu.

2. Hiiumaa
Enne Kuressaarest lahkumist rentisime auto. Jõudsime vaevalt sisse istuda, kui politsei meid vale parkimise pärast trahvima kukkus. Loomulikult oli apsaka teinud rendifirma tarmukas klienditeenindaja, kes siis meie lahkudes sinises mundris meestega maid jagama jäi.

Kassaris lähevad suurimad tänusõnad Mariale ja tema vanematele. Kena maalähedane talu ja õu õhkasid ajastute hõngu ning tõid hinge tasakaalu ja meelerahu. Enim jäid meelde kadakased, kuid kivised rannad (viimasel ujumiskäigul ma juba enam ei löönud oma jalgu ära), ratsutamine, surfarite rand ja vastehitatud Lumede saunahoone. Ja siis muidugi see, kuidas meil õnnestus, kolmekesi autos, Kõpu tuletornist üksmeelselt mööda sõita. Vaatasime vist kõik kolm (mina, Jan ja Pirjo) korraga vasakule, kui paremalt poolt suur ja värviline viit tuletornile näitas. Nojah, tasukas ekslemise eest saime aga loojangueelsed vaated ja täisprivaatsuse torni tipus.

3. Haapsalu ja Lääne-Eesti.
Hiiumaalt ära sõites olime otsesõnu õnnega koos: olime eelviimane auto, mis praamile mahtus ja seetõttu säästsime 2,5 tundi ooteaega. Pesitsuspaik oli Ridala vallas Pirjo kodus, mida ümbritses üks suuremaid ja paremini hooldatud koduaedu, mida mu silm eales näinud. Tõdesime, et Haapsalu on õhtuti ikka suhteliselt välja surnud, et Nõva matkarada on just paras meiesugustele ebasportlikele inimestele, et võileib liivaga maitseb peale matka jumalikult hästi ning et Matsalu lahte ei ole eriti mõtet ujuma minna.

4. Pärnu ja maakond
Mida aeg edasi, seda väiksemaks meie seltskond kahanes. Pirjo jäi koduaeda maasikaid noppima ning nautima Haapsalus pakutavat kultuurielu. Väike kadeduseuss näris hinge küll selles osas. Meie omandasime kunstilist haridust aga lõunapoolsematest kurortlinnadest. Teel Pärnusse tegime sisse suure ringi, et külastada Matsi randa. Peale jalgu veristavat Läänemaist kiviklibu tundus nimetatud paik lausa paradiisina. Ja seda üldsegi mitte ainult mulle. Päikesest sillerdav liivarand, kus peale meie oli veel neli inimest, kutsus oma sooja vee ja mõõduka lainetusega. Vesi paistis läbi ja liiva sees ei leidunud konisid ega metallist pudelikorke, mis Pärnus ja Palangas sagedasteks leidudeks osutusid.

Pärnus saime kaela puhkuse esimese vihmasagara. Rannamõnud jäid seetõttu küll nautimata, aga see-eest saime osa mitmest kultuuriüritusest. Uue kunsti muuseumis näidati iga-aastast väljapanekut teemal "Mees ja naine". Aplaus läheb fotograafia-alastele töödele (mõni ime, ma pole sel teemal vimasel ajal kuigi objektiivne), näiteks nagu Andrei Chchukini omad.
Pärnus toimus ka filmifestival, mis tähendas seda, et mudaravilas oli ühel seinal valge lina ja põrandal nii umbes 10-15 tooli. Vaatsime Saksa-Hispaania ühistoodangut "One day in Europe". Sulandus hästi kokku äsja lõppenud jalgpallimeeleoluga ja diskussioonidega Euroopa mitmest näost.
Kultuurisündmuste tipuks oli kahtlemata Bellini "Norma", mida etendas Moskva "Novaja" teater. Ma ei hakka siin pikka juttu puhuma. Kommentaare võib lugeda Liina ja Arni blogidest. Võin vaid öelda, et naisosatäitjad tõid kuuldavale midagi sellist, mida ma ei teadnud, et kusagil veel eksisteerib. Külmavärinad ja kananahk jooksid käsikäes mööda ihu üles-alla. Ainus miinus etenduse juures oli traagilise ja dramaatilise lõpu veenmatus. Oleks saanud teisiti, kuid vea oli selles osas teinud juba helilooja, seetõttu ei oleks sobilik südistada siin lavastajat või osatäitjaid või kedagi kolmandat-neljandat-viiendat.

Pärnu kui suvepealinn üllatas ebameeldivalt, sest ainus meie teele jääv paik, kus peale südaööd istuda saaks, oli pubi/baar/kõrts/nurgatagune (?) nimega Latern. No mis siis ikka. Tegime baari puhtaks suhteliselt alla keskmist klassi veinidestning liikusime edasi randa. See liigutus oli, nagu Liinagi mainis, suhteliselt ebaromantiline. Keset juulikuud olid kadunud soojad suveööd ning veini asemel oleks meil pidanud kaasas olema mõnda külmarohtu. Hammaste lõginal leidsime lõpuks takso (ei, taksopeatustesse viisakalt ootama jääda pole mingit mõtet) ning Maire jurde jõudes jätkus juttu kella viieni hommikul.

5. Lõuna-Eesti
Ehh.. Käsi hakkab juba trükkimisest väsima. Viimased päevad veetsime kurikuulsal Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Tegemist on minu koduga ja tunnen seda kanti hästi. Suurimaks üllatajaks oli aga Ööbikuorg, kuhu soovitan uitajatel ja seiklejatel kindla peale jalutaa minna. Muidu traditsiooniline Urvaste vald-Tartu-Otepää-Suur Munamägi tuur. Raba, muideks, jättis välismaalase külmaks.

6. Läti-Leedu
Kui te kunagi peaksite Leetu minema, siis kindlasti-kindlasti miknge Niidasse! See on täielik MUST ja te ei kahetse kunagi! Sõnulkirjeldamatu paik, pilte vaadake kunagu albumist... hiljem. Aga sinna läheks tagasi iga kell. Ja Jelgava lähedal on mõnus kämpida, kui teel peaks väsimus peale tulema.

Selle puhkuse tulemusena:
Saate minu käest küsida asju autorendi kohta Eestis
Laenata mitmeid ülalpool kirjeldatud paikade maantekaarte
Alati küsida soovitusi
Bai

tegemisi

Eile mängisid Saksamaa ja Itaalia palli. Käisin seda vaatamas esimest korda avalikus kohas: spordipubis "Sports Academy". Seda, et istuma ei saa ja joogijärjekorrad on pool tundi pikad, ma oskasin veel ette näha. Maalitud nägudega metsikud jalgpallifännid, kes olid hiigelsuure saali omavahel pooleks jaganud(Itaalia vs Saksamaa muidugi), kes möirgasid iga mängija liigutuse, vea, emotsiooni, näoilme jne peale, panid mind imestama, et mis riigis ma õieti olen? Soomlased ju küll nii ei tee! Aga ei, terve mäng oli pingeliselt põnev ja emotsionaalne, pöidlad olid pihus valusad ja häälepaelad kähedad. Terve normaalaja vältel olin ma kindel, et Saksa võidab, nii kui lisaaeg algas, kaldus mu arvamus aga risti teisele poole. Lõpuks tunds, et sõnusin sakslaste mängu ära. Sain just öelda, et "Kuule, see Lehmann on ikka päris hea", kui kõmakas käis ära ja mäng oligi Saksa jaoks kaotatud. Teine värav tuli juba vastupanuta. Saal oli taas kui saabliga pooleks lõigatud: sõnatud saksad ja huilgavad-tantsivad-juubeldavad itaallased ja nende fännid. Peab mainima, et mul olid sõbrad mõlemal pool, seega nii- ja naapidi oli vaja kellelegi lohutavalt õlale patsutada ja kellelegi naeratades õnne soovida.

Teine mäng läheb praegu minu plaani päraselt, Prantsusmaa juhib!

Vahepeal on juhtunud veel kummalisi asju erinevatel elu tasanditel. Näiteks ütles mu grupijuht, et tema arvates on mul magistritöö olemas. Just nüüd, kui sain veidi toetust jätkamaks oma õpinguid veel aasta jagu. Lubati, et pärast suve arutame uue projekti võimalusi. Nunuh.. elame-näeme.

Teisalt ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik niimoodi ämbrisse astuda nagu mina seda teen ja oskan: kohe räigelt ja mõlema jalaga. Siis koperdan, ämber jalgade ümber edasi-tagasi, vaarun ja püüan kukkumise vältimiseks ümbritsevatest inimestest kinni haarata. Aga nemad ei saa ju samuti aru, kidas on võimalik niimoodi ämbrisse astuda! Olengi omapäi, kammitsais ja segaduses. Ja kordan oma vigu jälle ja jälle.. Peaks astuma elukooli.

kallikesi

Eilselt Sangria peolt, mis kujunes l6puks karaoke ja tantsu6htuks. Vasakult: Guti, Ana, Sintija, Eduardo (ees), Juho,Mina Maria, Pirjo, Alberto. Tore 6htu oli. Karaoke pildid on tsenseeritud, neid yles ei pane :p