Aasta 2006

Ütlen kohe alguses ära, et ei olnud kuigi kerge aasta. Õnneks või kahjuks, ei oskagi öelda, aga aastaid tuli mulle turjale ilmselt rohkem kui üks. Nii elukogemuse mõttes ja sinisilmsuse vähenemise mõttes (mhmhh, kogu see hall mu silmades on viimasel ajal tekkinud). Võib-olla ma enne olingi oma ea kohta liiga noor :p

Mis siis meelde jäi?

• Tööalaselt oli aasta suhteliselt paigalseisev. Meenutasin endale rohkem iseenda saba taga ajavat koera kui potensiaalikat teadlast. Siiski-siiki. Mingeid tulemusi sain ja tööd on küll millestki kevadel kirjutada.
• Sai valmis artikli käsikiri, saadeti mitmest kohast tagasi ja nüüd, ligi aasta hiljem, on lõpuks kuhugi pidama jäänud ja ootab kommentaare.
• Esimene iseseisev konverentsil käimine. Tõdemine, et Horvaatia on ikka endiselt minu lemmik reisisihtmärk. Mitme toreda kohalikuga tutvumine ja superilusaid vaateid ja fotosid. Vajadus kindlasti veel tagasi minna.
• Aasta 2006 selgelt ei soosinud inimestega suhtlemist. Segased suhted, tülid, arusaamatused, ütlemised ja ütlemata jätmised nii töö- kui eraelus. Kahjuks pidin pettuma mitmes inimeses, kellele varem alt üles vaatasin ja keda peaaegu et idealiseerisin. Võib-olla oligi seda selleks vaja, et tõdeda inimeste inimlikkust.
• Teaduse kui ideaali kokkuvarisemine. Pole ka see nurk maailmas puhas omakasust, ärist ja korruptsioonist.
• Kaks kaotust ja kaks leidu. Uusimat leidu püüan mitte kaotada.
• Harjumine Soome elu heade ja halvemate külgedega.
• Esimest korda kaasalöömine ooperi lavastuses Tauno Pylkkäneni “Hundimõrsjas”.
• Projektid Soome Filharmoonia segakooris ja nende lõpp.
• Mitu uut kallist sõpra ja mitu vana.
• Vanade suhete jahenemine: kurb, kuid ilmselt paratamatu
• Suvine road-trip. Eriti Saaremaa, kus selgus maailma parim reisiseltskond
• Haapsalu tõusev päike
• Kahe neljajalgse pereliikme lahkumine
• Juba liiga paljud “Head aega!” ütlemised
• Igatsus oma kodu järele
  

Selline oli aasta 2006. Mida on oodata aastalt 2007? Loodetavasti magistrikraadi ja mingit mõistlikku tulevikuplaani. Eks näis!

Head vana aasta lõppu!

kojuuuuuuuuuuuuuuuu!!!!

Glögi, glasuuritud piparkoogid, ema tehtud heeringakasukas, lumehanged (loodetavasti tulevad ja varsti), uisud, saun, küünlavalgus, kodusoojus ning armsad sõbrad ja sugulased! Pange end valmis, sest mina tulen!!!

tibude loendamise aeg

Ma olen teinud vahepeal t6eliselt palju tööd. Kaks primaarkultuuri ja systimist nädalas, lisaks rakuliinide transfektsioonikatsed ja immunofluorestsents ning selle analyys. Ning tagatipuks oligo töö, mida teen niikunii täielikult omal vastutusel ja iseenda juhendamise all. Syswtimine hakkab ka juba stabiilselt välja kukkuma ning k6ik rakud ei suregi torkimise tagajärjel ära. V6ib öelda, et must v6ib pika peale isegi asja saada, kui kylm ära ei v6ta. 6nneks pole 6ues kuigi palju miinuskraade. Tibude lugemise aeg on ilmselt homme. Siis saan teada, kui rahulolevalt eelseisvat puhkust nautida saan. Ja mingi kokkuv6te möödunud aastast peaks ka valmis kirjutama.

Kui keegi on m6nikord näinud m6nda ämeerika j6ulufilmi, siis nendes on sageli mingid naljakad inimesed, kes kambakesi, päkapikumytsid peas, kusagil tänavanurkadel j6ululaule laulavad. V6in ilma häbenemata öelda, et ma olen ka nyyd vahelduse m6ttes yks neist. Kaks korda sel nädalal ärkan ma äratuskella peale kell 6.15 ja milleks? Eks ikka selleks, et laulda kell 7.45 Helsingi pearaudteejaamas. Meil on VR dressipluusid ja päkamytsid ka täitsa olemas. Täna juhtus see esimest korda. Selle yle, et ma täiesti 6igel ajal yles sain , ma väga sygavalt ei imestanud. Miks ma aga arvasin, et mul sellisel kellaajal lauluhäält on, ma kyll ei oska tagantjärele öelda. Hääl tuli nagu ksukilt läbi vati ja kuskil viimaste lugude ajaks hakkas natsa k6lama ka. Aga m6nus väike 12-inimeseline gäng oli meid. Ning täna 6htuks on juba vastukaja mitmelt poolt. Näiteks yks tyyp astus ligi ja ytles, et tahab ka meie kooris laulda (kell 7.45 hommikul, normaalne?). Ja hiljuti sain e-maili, kus yks naisterahvas tänas ja ytles, et tekitasime talle j6ulutunde ning pisarad p6skedele. Kas pole motiveeriv ainult sellise vastukaja pärast end jälle öisel ajal voodist välja p6tkida??? Rääkimata sellest, et j6udsin esimesena täna hommikul laborisse, sain tehtud palju-palju asju ja tuju oli kogu aeg suurepärane :)

hämmingus

Täna hommikul tulin laborisse ja avastasin, et laminaari taga oli kirjas järgmine reserveering: "8.00-10.00 Agne". Ma olen nyydseks veendunud, et mul t6esti käivad aeg-ajalt peal meeltesegadushood.

pikk-pikk paus...

...oli tingitud sellest, et elul on ilmselt plaan mind tõsiselt proovile panna. Sellel nädalavahetusel ütlesin ära kahest üritusest, et nüüd pühapäeva hilisõhtul jaksaks ühe sissekande teha. Järgmisel nädalal on ainus vaba õhtu esmaspäeval ning ka siis lähen ilmselt omale teksapükse otsima, seoses sellega, et istusin eelmiste tagumiku auklikuks.

Ega ei toimugi liiga palju muud, kui et jõuluhooaeg murrab raginaga vasakult servast peale ning seoses sellega on vaja palju laulda ja palju väikseid koosviibimisi pidada. Aga mitte ainult.

Näteks oli meil hetkeks grupis üks doktorikraadiga inimene rohkem. Nüüdseks on Yang juba Hiina kaudu Ameerikamaale teel ja kes teab, kas teda näebki veel. Tore vähemalt, et on, kellele New Yorki sattudes helistada. Enne lahkumist söötis ta kogu grupil kõhud umbselt hiina delikatesse täis, tänas meid pisarais silmadega ja sisustas äärmiselt meeldiva reede õhtu.

Laupäeval tuli Heru ja jäi. Tervelt kaheks päevaks. Kuna mingil seletamatul kombel oli mu kott pähkleid täis, sõitsime Seurasaari oravaid paksuks toitma. Nad on sama nahhaalsed ja nunnud nagu varem. Ainsaks erinevuseks paistis olevat see, et ülbemad on kogunenud silla juurde, mis inimesi saarele toob, ning see, et nad enam neid pähkleid üldse süüa ei taha. Vastu võtavad küll, aga siis peidavad maa sisse ära ja tulevad uute järele. Silmades kiiskab pähklihimu ja käpad on haardevalmis umbes niimoodi:




Seda ja muid sanaseid pilte võib näha minu vituaalses pildialbumis.

Sai vaadatud Bondi filmi. Täitsa tore oli, aga peanäitlejas oli ikka miskit puudu. Ma olen ikka ilmselt üks vana kooli tibi, kes ootab, et Bondi-taoline mees peaks ikka põlve nõrgaks võtma. Muljetavaldav oli ta mu meelest vaid kasiino- ja piinamisstseenides :p Kes näinud, need teavad, millest räägin. Naised olid see-eest uskumatult ilusad.

Hee, kui Bondist veel rääkida, siis loomulikult leidsin ma kohe esimesse riidepoodi sattudes bonditüdruku kleidi. Selle punase ja lühikese, mis tal kõige viimasena seljas oli. Ainus vahe, et see poe oma on varrukatega. Muidu sama ilus ja sama muljetavaldava dekolteega ja istus minu seljas maruhästi. Ainus, mida ma välja ei suutnud mõelda, oli koht, kus teda kanda. Ja siis see, et kumb loogika on tugevam: kas mul ei ole teda kusagil kanda, kuna ma pole bonditüdruk, või ei ole ma bonditüdruk, kuna mul pole sellist kleiti?

bliss

Mis võiks olla mõnusam, kui ärgata hommikul äratuskella asemel sõnumi peale, süüa hommikusöögiks pannkooke kohupiimakreemitäidisega, kuulata Diana Kralli kõlaritest hüüdmas, et elu on ilus, ning mõelda viimase aja mõtetest suu muigele? Kas selliste hommikute nimel pole elu mitte elamist väärt? Meil on siin muideks Vabariigi aastapäev.

Erik Satie

Kirjutas kauni muusikapala "Gymnopedie #1". Kui kunagi endale klaveri saan, siis õpin ära. Tänaseks õhtuks loob aga mõnusa kirjutamismeeleolu ka Media Playerist mängituna.

Nädal on olnud tõeliselt plaaniväline. Annab tunnistust sellest, et ega planeerida polegi niiväga palju vaja. Tööl hakkas lubatud kiire pihta, kuid sellega kaasnes ka palju ägedaid ideid. Lisaks tuli mu esimene kloneerimine selles laboris välja. Täitsa esimese korraga ja poolkogemata. Aga ikka on tore leida, et kasutatud viirusstokk, mis peaks ekspresseerima mingi valgu konstatntselt aktiivset vormi, ei erine sekveneerimise tulemusena metsiktüübist üldse. Ja uus siRNA meetod tundus ka kohe esimese korraga töötavat. Mõnikord on kohe tore, kui plaanist asja saab :D Nende tulemuste hinnaks on aga hilised tööl veedetud õhtutunnid, mistõttu pole ma juba ligi kaks nädalat saanud trenni ega laulma. Näiteks täna õhtul lõppes mul kohtumine bossiga kell veerand üheksa "pärastlõunal". Ta pakkus mulle see-eest lohutuseks rummiga täidetud Belgia trühvlit ja mõnusa motivatsioonilaksu.

Soome keeles oli enne tänast jäänud kaks tundi eksamini ning nüüd hakkab siis huvitavaks minema. Täna õppisin näiteks seda, et sommidel on oma verbivorm juhuks, kui midagi tõenäoliselt juhtuma hakkab. Näiteks, kui eestlane ütleb, et ma olen homme tõenäoliselt siin, siis somm ütleks hoopis "Mä lienen tänään täällä." Ja nii edasi. Siis mulle meeldivad juhet kokku ajavad kesk- ja ülivõrde vormid. Näiteks kui somm ütleb "Minä jään kauemmaksi", siis see ei tähenda, et ta jääb pikemaks ajaks kuhugi jõlkuma, vaid pikema maa taha (ehk siis kaugemale). See sõna tekitab üleüldse suuri ovatsioone eestlaste seas kui panna sinna kõrvale veel sellised vormid nagu: kauas, kaukaa, kaukana, kauempaa, kauempana, kauimmaksi, kauimpana ja kauimpaa. Soome keeles on loomulikult ka vaste sõnale "kaua", milleks on siis "kauan". Võdlusvormid "kauemmin" ja "kauimmin". Kas pole tore? Ja see ei ole üldse ainuke lingvistiline probleem, mis mul juhtmed sel nädalal kokku on sulatanud :P

Homme on tähtis päev. Lähen kuulan esimest korda elus doktoritöö kaitsmis. Ma ei tea, kuidas Ivar ja Aare omal ajal niimoodi lõpetatud said, et mina seda ei näinud, aga ju ma siis olin paras nolk veel. Igatahes lahkub meie grupist paberite ja soovituskirjadega Yang, keda ma peale oma juhendaja tunnen vist meie grupist kõige kauem. Jagasime kontoripinda juba esimesel suvel, kui siin käisin. Kokku võttis tal töö tegemine seitse aastat. Hirmuhigi tuleb laubale, kui selle peale mõtlen. Selleks, et teadusmaailmas inimeseks saada, peaksin ma õppima veel rohkem, kui praeguseks õppinud olen :S

Hmm... Leidsin vaffa lingi, kust sikutasin juba mainitud muusikalise teose noodi endale arvutisse :)

nv

Nädalavahetus möödus äärmiselt plaaniväliselt. Reede möödus yleyldise väsimuse tähe all. Yle sai vaadatud Dragosi ja Helena uus kodu Kivenlahtis. Helsingikauge asukoha kompenseerivad avarad toad ja väidetavalt ilus loodus ja mere lähedalolek. Ei oska kommenteerida, pime oli :P
Laupäeva rikkus eelmises postituses kirjeldatud peavalu, kuigi 6htuks olin juba piisavalt adekvaatne, et minna "Ytleme Anale ciao!"-koosviibimisele. Ana on mu ainuke horvaadist s6ber siin ning nagu horvaadid ikka, on ta säravate silmade, sillerdava naeru ja eluterve suhtumisega. Läheb edaspidiseks elama Oslosse ning tööle suurde laevaehitusfirmasse. Igatahes, laupäeva 6htul sai selgeks, kus pidutsevad Helsingi skinheadid, et Ostra Botnia on ikka ilgelt n6me koht ja et hispaanlased juba teavad, kuidas kellelgi kunagi igav ei hakka. Ja lisaks veel seda, et kui horvaat ytleb teile s6nayhendi "Chi-Chi ja Aivar" siis ta ei räägi oma tuttavast abielupaarist, vaid pakub teile kebabivorsti chilli-kastmega. Kirjapildi osas v6in eksida, aga k6las see täpselt nii, nagu kirja sai.

Pyhapäeval tagusin sulgpalli ja rääkisin yle pika aja oma suu puhtaks. Kusjuures ei jätnud see viimane yldse head ega endaga rahulolevat sisetunnet, kuigi ei öelnud ma midagi meelega halvasti, vaid ainult asju, mida t6siselt m6tlesin. Elu ongi karm. Endaga rahu tegemise eesmärgil olen ma eile 6htust saadik öelnud "sorri" v6i "vabandust" v6i midagi v6rdväärset lugematu arv kordi. Mitte kyll sellele inimesele, kelle ma v6ib-olla peaks seda ytlema. Ei-ei, selleks olen ma liiga uhke.

Plaanivälisus tundub jätkuvat ka sellel nädalal. Näiteks ei ole mu bossil aega minuga kohtuda ja arutada projekti, mille ta ise välja pakkus. Kui tal see aeg järsku tekiks, algavad mul aga eriti kiired ajad ja pikad töötunnid. Ju siis tuleb nautida praegust suhteliselt normaalset elutempot. Ei tea ju, millal jälle saab.

Edit:
Üks pilt kah nädalavahetuse kangelastest:
Ana Soome leluga


Ja seda, et Ximol oli sünnipäev, ma unustasin muidugi üldse mainimata, eksole.

suurim soov

Olgu kuidas nende pandakarude ja vihmametsadega lood on, aga mina sooviksin hoopis midagi muud. Soovin, et ükski mu sõber, sugulane, kolleeg ega vaenlane ei peaks kunagi kannatama sellist migreeni nagu mina täna öösel. Ja kui ebasoodsate asjaolude kokkulangevusel selline asi siiski juhtub, soovin, et tema kõrvale ei istuks bussis haisev ja lälisev vanamees ning et kell 5 hommikul ei toimuks tema magamistoa akna taha pargitud sõiduautode signalisatsioonisüsteemide ahelreaktsioon.

meelelahutus

Kui kellelgi on huvi Borati filmist nalja nabani saada, kõht kõveraks naerda ja üllatushetki nautida, siis on targem enne filmi vaatamist treilereid mitte näppida. Ma olin ära vaadanud kõik, mis netist kätte sain ja selle tulemusena leidsin ma filmi jooksul ainult paar uut nalja. Ja üleüldse, tõmmake see asi omale arvutisse, reklaamid võtsid ligi sama kaua aega, kui film ise :) Suurimat mõttemängu pakkus filmis pigem see, et kui palju osavõtjatest teadsid, mis tegelt toimub ja kui paljud alles treilerit nähes aru said, mis värk on. Kas Pämmi ikka teadis??? :p

Teine asi puudutab hoopis minu ja Pirjo söögitegemisoskust ja hoiatust, et ärge tehke kartuliputru saumiksriga!!!! Tulemuseks oli tärklisemaitseline pigem härja ila meenutav veniv ollus. Imekombel sarnanes kergelt selle Soome lemmikmagustoidu viiliga. Rääkigu jah, et viili on mingi bakterihapenduse teel saadud piimatoode. Ma arvan, et pigem on kogu Soomemaa untsuläinud kartulipuder pisikestesse topsikutesse laiali villitud ja nüüd määritakse seda magustoidu nime all tervisetoitujatele pähe.

Ma lihtsalt pean... :D

See on lihtsalt liiga hea, et mitte viidata. Made my day and week!

kutupiilu

Mul on viimasel ajal lisaks eksistentsialistlikele probleemidele ka mure, et kas tasub oma varanatukene panna uue fotoka ja objektiivide alla või ei. Täna tulin läbi udu töölt ja milliseid pilte oleks saanud linnavalgusest hea tundliku kaameraga?!?!?! Samas on natuke kahju ka igal aastal jõulukingiks endale fotokas osta... Ja siis ülejäänud aasta makakaid süüa... Minu unistusi ei piiraks miski peale rahakoti võimaluste. Aga see pole ilmselt kellelegi midagi uut.

Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühe ilusa struktureeritud jutu, mille ma sellel samal teelõigul koju välja olin mõelnud ja paika pannud. Aga sis üllatas mind üks telefonikõne, mis võttis rajalt täiesti maha ja imes pea mõtetest tühjaks. Püüan siiski hakkama saada, sest kirjutada on paljust.

Isadepäeval oli mul näiteks väga armas vestlus oma vanaisaga. Midagi sellist:
V: "No mida sa praegusel hetkel teed seal?"
A: "Ehh... õpin... Eksam tuleb"
V: "Oh sa latsekene! Tead, mul on sust teinekord kohe päris kahju, et sa pead seal kaugel maal nii palju rabelema"
A: "Einoh, mis kahju. Eks mul siis on aega jälle puhata, kui pensionile jään"
V (naeruga): "Nojah, nagu mul praegu"

Funktsionaalse neuroanatoomia materjal oli tõesti kirves ja kuni eksami lõpuni ragistasin ajusid nii, et saepuru lendas :P Aga tehtud sain ja ise enam-vähem rahule. Magistiõpingud kestavad veel vaid viivu, sest teha on jäänud üks raamatueksam ja rohkem (loodetavasti) ei midagi peale lõputöö.

Õppimise käigus oli mul päris hea meel, et murtud said kõik eelmises sissekandes tehtid lubadused. Ja et teisipäevane Ellingtoni kontsert läks suurepäraselt ning oli mu peamine stressimaandamisallikas sellel nädalal. Kuigi tuttav publik vigises ühe ja teise külje pealt, sai koor superhästi hakkama ning mul õnnestus näha/kuulda ka üht sopranist jazzisolisti (pean nime järele veel natuke kaevamistööd tegema). Ehk ma ei peagi oma lootusi veel maha matma :D

Neljapäevasel rektori vastuvõtul nägin, nagu oodata oli, suuremat osa oma välismaisest sõpruskonnast, kes kuidagimoodi Helsingi Ülikooliga seotud. Teadmiseks veel, et see pole sugugi ainus kõrgemat sorti õppeasutus piirkonnas. Oma headuse poolest on veel tuntud Helsingi Tehnikaülikool, mis asub tegelikult Espoos ja lugematul arvul erinevaid kõrgkoole (kunsti-, majandus-, jne) ja ärgem unustagem Euroopa mainekat Sibeliuse Akadeemiat. Õppimine, ükskõik, kui mitmendal erialal on Soomes tasuta, nii et õppureid jagub ja tuleb aina juurde. Mis neljapäevasesse üritusse veel puutub, siis mingi hetk (pärast õiget mitut veinipokaali) nägin ma täies hiilguses rektorit keset väikeste valgepäiste tibide parve uhkelt demonstreerimas oma kette ja medaleid.

Eile, reedel siis, käisin kinos. Vaadatud sai film nimega "Babel". Alguses, kui kuulsin, et peaosas on Brad Pitt, siis ma arvasin, et ei lähe, sest pole tüüpi juba mõnda aega üheski heas esituses näinud. Film pakkus aga oma lahenduse: esiteks ei olnud Pittil üldse kõige suurem roll ja teiseks sai ta sellega hästi hakkama. Filmi ennast soovitan soojalt ja supakatega, sest tegevus toimub neljas eri riigis. Ning kui tuju naeru ja nalja järele ihkab, siis minge parem Boratit vaatama. Muljetaldav, tõsine, pisut (õige mõõdukalt) moraalitsev ja üsnagi ettearvamatu oleksid need märksõnad, mis selle filmi kohta käivad. Ehk siis Baabeli, mitte Borati kohta. Boratit näen ma ilmselt järgmisel nädalal.

Eksamijärgne pingelangus lõi lisaks meeldivalt ohtrale veinitarbimisele välja ka nohuna. Nina kaudu ma enam hingata ei saa, mistõttu olen ma ka sotsiaalselt ja emotsionaalselt suhteliselt kutupiilu, sest suu kaudu ma ju hingata ei oska. Unerütm pole taastunud, ikka endiselt ei jää ma õhtuti magama (eile passisin näiteks kolmeni). Šokolaadivajadus on asendunud kallistamisvajadusega ning üleüldse olen sel nädalavahetusel veits Iiahi omadustega Puhhi raamatust. Eks nädalavahetusel töötamine annab ka sellele oma tõuke. Ehk läheb maailm jälle pisut värvilisemaks, kui jälle õhku hingata saan.

teadmata kadunud - lost!

Ma olen nüüd mõned päevad kuss ja eemal. Avastasin hirmuga, et funktsionaalse neuroanatoomia eksam on arvatust kirvem ning nüüd istun päevad otsa nina raamatus. MSNis ei käi ja kokku ei saa! Vaatamata sellele on teretulnud kõik tujutõstvad ja õpihimu suurendavad teod muid kanaleid pidi. Samuti ei ütle ära šokolaadist. Nagu valatult on neljapäeval kohe peale eksamit Helsingi Ülikooli rektori vastuvõtt välisüliõpilastele, kust saab piiramatult tasuta lihapalle ja veini. Ja siis reede hommikul katset tegema, juhuu!!! Väga mittevalatult on mul homme suur-suur kontsert ja kurk on täna täitsa valus ja hääl vääks :(

Ma olen Agne Suitsev Aju ja Põletikust Pundunud Kõri.

trenni- ja toidujutud

Täna on isadepäev (ärge siis oma isu unustage!) ja seoses sellega Helsingis kohalikud toidupoed kinni. Mina leidsin õhtupoolikul kapist kaks tomatit. Ostukuupäev läbipaistval kilekotil näitas 24.10.06. Tomatid on igati värske välimusega, pringid ja ilma igasuguse vananemise märgita. Elagu GMO-d! Ilma nendeta jääks ma siin ühikas vist tihtilugu nälga.

Hakkasin taas korralikult jõusaalis käima. Kalendrit vaadates aga tundub, et olen ajastusega korralikult puusse pannud. Nimelt selleks ajaks, kui mingit efekti hüplemisest ja kargamisest näha oleks, tulevad peale jõulud ja uusaasta ning ongi kogu taljehoidmisega lõpp peal. Ohh, on raske ikka see suureks kasvanud inimese elu...

õhtud on hommikutest helgemad

Öö viib õhtu võlu ja toob hommikuse karguse. Õhtu tundmused ja mõtted on hommikuks kadunud. Et lükata edasi hetke muutumist mälestuseks, ma ei tahagi lõpetada eelmist päeva. Sest hommik toob endaga rutu, kohustused, tegusad hetked ja mõtlematult veedetud aja. Õhtul jõuan kuhugi sinna, kus täituvad unistused, kus kallid on minuga ja kus aeg seisab paigal just nende samade tunnete, mõtete ja soojusega. Soovin, et õhtu kestaks veel ühe viivu, minuti, tunni...

Head ööd!

miski ei juhtu p6hjuseta

Eilne vestlus kolleegiga:

M: "Kust sa seda kontserdialast informatsiooni saad kogu aeg. Su isa oli mingi muusik, kas sellepärast???"
A: "Ei, asi selles, et ma ise laulan seal."
M: "T6siselt ka v6i? Lauladki? Ma ei teadnudki! Siis on vähemalt selge, miks sind siia laborisse v6eti."
A: "?!?!?????"
M: "Einoh, igayks peab ju millegagi silma paistma"
A: "asoo..."

killuke suve oktoobrikuu viimasel päeval

Samal ajal, kui akna taga viliseb lõikav tuul ja sajab midagi valget, mida ometi ei saa kuidagi lumeks nimetada, ärkas minu toas üles üks pisike Triinu. Ma ei teagi, kust ta täpselt tuli, kahtlustan, et hiire seest. Leidsin ta ukerdamast läpaka ja hiire vahel ning kui teda torkida püüdsin, pani hiire poole plagama.

Triinu oli tohutult uimane, ei nõustunud esialgu sõrmele ronima, lendu tõusmiset rääkimata. Tema selga kattis paks kiht tolmurulle, millest võiks järeldada, et kusiganes, see uni oli olnud pikk.

Mingil hetkel otsustas Triinu ikkagi oma teekonda minu sõrmedel jätkata: ikka üles ja alla, üles ja alla. Laua peale naastes jõudis teine vaid nurgani ja jäi sinna suurest väsimusest puhkama.

Viimati nähti Triinut laua tagumises nurgas juhtmetepundis tuigerdamas. Tegin selle avastusega peale hetkelist ehmatust, et äkki on teine läpakasse roninud ja peab seal igavest võitlust ventilaatoriga.

Kui keegi Triinut nägema juhtub, lehvitagu, andku edasi mu palavad tervitused ja soovid ilusaks algavaks novembriks. Kahju, et pilti ei mõiganud õigel ajal teha...

ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd

Kes võttis minu juurest lahkudes kaasa mu öise une? Palun viivitamatult tagasi tuua!

Olenemata sellest, kui vara või hilja ma magama lähen, juhtub juba mõnda aega üks ja seesama asi. Kirjeldan eilset õhtut/ööd/hommikut.

Umbes 23.30 tahaks minna magama. Lähen teki alla, panen tule kustu. Mõtted lendavad peas nagu toimuks augustikuine tähesadu. Siuh-siuh! Napilt jõuan ühe lõpuni mõelda, kui teine pihta hakkab. Vahepeal liiguvad paralleelselt käsikäes ja põimuvad teineteisega.
Ajavahemikul 23.30-1.15 toimub ellpoolkirjeldatu, kusjuures keskmiselt iga kolmekümne minuti järel saabub hinge kerge rahutus ja kõht hakkab korisema. Okei, tõusen üles, panen tule põlema, lähen külmkapi kallale. Esimesel korral leian võileiva, teisel korral õuna, kolmandal korral piruka, neljandal.... "Jää juba magama!" kirun end.
Kell 1.15 vaatasin kella. Pärast seda toimus veel umbkaudu tunni jagu etendus, kus täpselt sel hetkel, kui hakkas mugavas asendis midagi rammestuselaadset saabuma, olin plõks üleval, jälle mingi ärev mõte peas.

Kell 7.30 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
Kell 8.00 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
8.30 lahkub Pirjo. Ok, me siis vist ei lähe koos tööle. Vaja kargud alla ajada.

Ja tegelikult ei ole täna viimastel nädalatel üldse esimene kord, kui nii läheb :(

Söögiisu on mul kadunud umbes septembrist saadik. Kui tavaliselt algab külmade saabumisega suurem nuumaperiood, nii et jõuluvaheaja järel ei ole mingit "enne" ja "pärast" efekti, siis sel aastal on oht, et mind lüüakse varsti "-5 klubist" välja. Mitte et ma üldse ei sööks, aga söögikorrad toimuvad peaasjalikult tänu mõistusele ja mõttele, et "nüüd on vist (kellale vaadates) paras aeg midagi põske pista," nagu ütles Puhh. Kõht ei ole kunagi tühi, väljaarvatud, kui ma öösel tundideks vahtima jään.

Ja töötegemist segab praegu väike laulufaktor, mis on iseenesest väga tore ja vaheldusrikas. Homme esitan Joonas Kokkoneni "Reekviemi" ja neljapäeval on kavas renessanssmuusika kontsert suures jaos a capella. Mul on Soomes nii erudeeritud sõpruskond, et ära võib ehmatada. Käivadki mu kõikidel kontsertidel!!!

üleskutse ooperiteadlikele inimestele

Ootan pakkumisi ja soovitusi lüürilisele, paindliku häälega sopranile ooperiaariate osas. Pakkumisi v6iks alustada Rossinist ja lõpetada kusiganes. Eniuann???

päeva nali

Vestlus MSNist kalli pinginaabriga algas arutlemisest mõlemapoolse düsgraafiaprobleemi üle:

emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
mul on ka probleeme kirjutamisega - mihkli nimi ei tahtnud enne 3 korda välja tulla. vbla on vaja prille
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
irw
agne says:
:)
agne says:
ja siis on terve päev selline mõnud tuju olnud
agne says:
mõnus
agne says:
apppi!!!!
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
ja ilmselt on prille vaja ka siis, kui vaatad, et tänaval on täitsa kena mees, ilus šikk mantel ja kiftid tumedad lokid ja isis kui lähemale jõuab, tuleb välja, et on peeter oja!!! no krt.
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
haaa....!
agne says:
:):):):):):):):):):):):):)


---------------------------------------------------------------------------

Hommik oli ka äge. Ärkasin naeratus huulil, sest olin öösel sõitnud aukliku laevaga mööda jõge ja üle kivide koos turistiparvega, kes soovisid remonditöökoda näha, värvinud Ivari vannitoa seina lillaks ja mõelnud, miks Pirjo küll meie kodus valge kitliga ringi käib. Tänane kuupäev vist soosib jaburusi.

POTF

See sissekanne on kirjutatud täna hommikul kella 3 ajal, kuid tehniliste viperuste tõttu jäi tol hetkel avaldamata. Ma kopeerisin ta siia originaalsel kujul, kaine pea ja puhanud mõistusega kommentaare võib lisanduda hiljem :)

---------------------------------------------------------------------------

Ma olen vist umbes 10x või enam selles blogis maininud et mind absoluutselt hämmasatb soomlaste kergemuusika kõrge tase. Mitte et nad teevad jazzi uskumatult hästi, nad ka rokivad nii, et maa must. Hääküll, Poets of the Fall kuulub küll meloodilise ja kerge roki hulka, aga siiski... maa oli täna öösel peale südaööd Virgin Oil restoran/klubis must mis must, rahvas viskas näppu, tukka ja õõtsus samas taktis seinast seina, laest laeni. Piletid Soomemaa rokikuulsuste kontserdile olid juba mõnda aega välja müüdud.

Sellest segadusest ma ei hakka pikalt heietama, et kontserdi algus oli välja kuulutatud kella 21-ks, aga tegelik algus toimus peale südaööd nagu ennist mainitud. Kui "Locking up the Sun" kõlama hakkas, tabas mind kerge kultuurishokk. Ma millegipärast täiesti tõsimeelselt ja siiralt uskusin, et nii tõsise tekstiga laule teevad umbes keskealised ja vähemalt sama õsised mehed, kui nende laulude sõnum. Lavale hüppas aga blond noor nolgike, kes kukkus kohe mikrofoniga amelema ja jättis esialgu väga libeda mulje. See, et ma inimesi viimasel ajal vanemaks pean, kui nad tegelikult on, tuleb ilmset sellest, et ma ise pole eam mitte 17, millena ma end tunnen. Ning mis poisu olekusse puutus, siis ma kas harjusin sellega ära või ta võttis end järgnevate lugude jooksul kokku :)

Vahel ma arutlen selle üle, et kas ülbitsemine ja staaritsemine on õigustatud, kui inimene midagi tõeliselt hästi teeb. Jätan selle küsimuse kuskil mujal arutamiseks. Fakt on see, et tüübil oli hääl, mis pani mind tõesti suu ammuli vahtima. Ei, ei ole see mingi plaadistamise trikk (nagu ka kogu ülejäänud bändi sound), et tüüp suudab oma häälega laulda ühelt poolt mesiimalalt "Stay, I need you here for the new day to come!" ("Stay") ja röögatada järgmises laulus mikrisse "Don´t mess my hair!!!" ("Don´t mess with me") nagu esimene ja viimane rokikunn maa peal.

Jah, ballaadidest ma tõesti suurt palju varem ei pidanud ja arvasin, et tegemist on väikestest tüdrukutest pisarate kiskumise ja fännikogukonna loomise eesmärgiga. Aga nii mõnigi neist (just eriti see enne mainitud "Stay") pani ka minul külmavärinad pealaest varbaotsteni vudima.

Laval oli korraga seitse meest ja ma ei leidnud neil igaühel eraldi ega ka bändil tervikuna professionaalsuse ja soundi osas ühtegi auku. Sellist möllu, tralli ja showd ma ühelt jäise põhjamaa bändilt ei oodanud ja ka rahvas ei vajanud soojenduseks tundidekaupa nuiamist nagu seda nii sageli nähtud. See on Soome kohapeal kindlasti üks positiivne üllatus.

Vaid veidi enam kui tunni pikkuse kontserdi tulemus on see, et uni on läinud, hüppan ringi nagu duracelli jänku ja oma vaimustust pole kell pool kolm jagada kellegagi peale oma blogi. Kontserdil ei esiatud ühte mu lemmikut "May-be tomorrow is a better day", mis ilmselgelt näitab, et kauaoodatud parem päev ongi vist siis käes.

Inimeste kohta mõtlesin ma täna välja nii palju, et:

1. Kaks tundi ootamist viis mind teravale arusaamisele sellest, kellega ma oleks tahtnud need kaks tundi oodata. See inimene pole aga ligilähedalgi, ei siin linnas ega riigis ega kuskil mujal minuga kui vaid mõtetes. Päris julm ja alatu niimoodi teisele naha vahele pugeda.
2. Inimesest, kes mulle tänased kontserdipiletid kinkis, mõtlen ka natuke teisiti (loe: paremini), kuigi sõnad, millega ta need kinkis, teevad senimaadi haiget. Ropult.
3. Minu puhtalt eesti keelt rääkivast Läti naabrist Sintijast sai täna minu agiteerimise tulemusena samuti POTF-i fänn :D Lisaks üritasin a talle seletada, mida tähendab eestikeelne sõna: "nõme". Kohe mõtlema pani. Kui elu on nõme, siis öeldakse "Life sucks!" ja millegi parema peale ma justkui ei tulnudki. Kas siis ei olegi teistes keeltes olemas selliseid sõnu???

et Te teaks...

... mõned inimesed kolivad siit majast minema seepärast, et nad ei suuda pidevalt armsaks saanud inimestele "Head aega!" öelda. Ma hakkan järjest enam ja enam sellest fenomenist aru saama. Näiteks ühel päeval ma avastasin, et kui ma saaks elada koos nende inimestega, kes mulle viimase aasta ja nelja kuuga kõige rohkem siin korteris korda on läinud, ei mahukski nad enam siia kaheksasse tuppa ära. Allolev pilt kujutab mu praegust perekonda. Puudu on Pirjo, kes valvab oma kohe-kohe sünnitama hakkavat sõbrannat ja Kaupo, keda lihtsalt kunagi ei ole. Esimese rivi keskmine poiss Claudios istub ülehomme lennukile ja ilmselt ei kohtu me enam kunagi.

välisreisid

Välisreis minu jaoks tähendab seda, et saab Helsingist välja. Oman viimast aastat aastat Soome üliõpilaspiletit (doktorandid siin üliõpilased pole), mis tähendab 50% kõikvõimalikke sõidu- ja muid soodustusi.

Laupäeval käisin Porvoos. Asub see linnake 50km Helsingist idas, jõe kaldal. Buss sõidab poole ajast Helsingi sees, nii et tegelikult on mõistlikum sinna võimaluse korral autoga reisida. Porvoo on esmalt tuntud kahe asja poolest: 1)seal on 19. sajandist pärit väga armas ja hästi säilinud puust vanalinn ning 2) seal elas pika aja oma elust kuulus luuletaja ja kultuuritegelane JL Runeberg oma perega. Viimasega on seotud Porvoos kõik: kõik laevad, paadid, butiigid ja kohvikud on nimetatud Runebergi või mõne temaga seotud koha/inimese/asja/luuletuse/jne järgi. Soomlastel on isegi runebergi saiake olemas. Lisaks on Runebergidest ka kaks muuseumi: majamuuseum ja poja Walteri skulptuurinäitus. Käisin mõlemas ning avaldas muljet küll. Mul on üks selle perekonna nimega kolleeg ning leidsin ta isegi Runebergide sugupuust ülesse :) On ikka vinge küll, kui Su sugupuu on 6-7 põlve teada ning iga üksik haru täpselt välja joonistatud: kes kellega abiellus, millal sündis/suri, kes on lapsed jne. Ütleme nii, et neid Runeberge on tänapäeval ikka nii palju, et Soomemaa peaks neist kihama. Viljakas suguvõsa, mis muud.

Umbes kuu aega tagasi sai linnamelust kõrini ja põrutasin Nuuksiosse. See on lähemal kui Porvoo, kuid sõit võttis aega vähemalt sama kaua. Tegemist on siis pealinnalähedase tohutusuure looduspargiga, mida kaunistavad kümned järved, rohkelt metsa ning kaljune mägimaastik. Ajahetk sai valitud hästi: 5 km pikkuse raja läbimisel säras pea kohal päike, kuid kahel pool kõmises kõu ja lõi välku. Ega vihmgi tulemata jäänud, kuid see juhtus alles tagasiteel bussi oodates :) Nii mõnigi vaade oli hingemattev ning järgmisel korral peaks naasma pikema ajavaru ja raskema toidukotiga . Ehk isegi telgiga... Kuna pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis järgige linke!

vahepeal...

... sai tehtud palju asju. Akadeemilises mõttes olin tubli, tegin 2 nädalaga kaheksa punkti ja uskuge, need ei tulnud kergelt. "Närvisüsteemi haiguste" eksam oli ülikirves: 3,5 päevaga jõudis materjali napilt läbi lugeda. Avastasin õppeprotsessi käigus, et ilmselt on mul "early onset Alzheimer". Sest mille muuga seletada järgmist seika. Istun eksamil, vaatan küsimust, tean, et olen seda materjali lugenud. Tean, millal olen seda materjali lugenud, et olen teinud selle kohta oma vihikusse märkmeid ning mäletan isegi seda, millisel lehekülje positsioonil need märkmed asuvad. Mida ma lomulikult ei mäleta, on see, mis need märkmed olid. Ja jäigi küsimus vastamata. Pärast eksamit avasin vihiku ja täpselt minu mäletatud paigas oli selgesõnaline vastus küsitud probleemile. Suureks õnneks võib lugeda asjaolu, et ette antud kuuest küsimusest tuli vastata vaid neli, nii et tegelikult ma eksamisse tühja kohta jätma ei pidanud. Nõme lugu ikkagi. Nüüd on aga igavesti meeles parkinsonismi ja mitokondrite vaheline seos. Maria pärast lohutas, et nii suure materjali nii vähese ajaga pähetagumise tagajärjel on ajutine mälukaotus loomulik nähtus.

Hää küll. Pärast eksamit ma magasin, magasin ja magasin ning neljapäeval käisin ooperis. Etenduseks Maxwell Daviese "The No. 11 Bus". Peter Maxwell Davies on sama vana kui mu vanaema ning oli juba lapsena geenius. Tema tööde nimekiri on aukartustäratavalt pikk ning oma loomingulise panuse eest modernsesse klassikalisse muusikasse kutsuvad inglased teda eesliitega "Sir". Etendus ise oli umbes nii hipp, kui ma kartsin. Väikeses projektis esines 3 lauljat (2 neist juba "Hundimõrsjast" tuttavad Essi Luttinen ja Petri Bäckström, liskas veel Jussi Merikanto), näitleja Esko Mäkela ja tantsija Reijo Kela. Kõik kandsid oma rolle väga hästi välja. Just rolle, sest igaühel neist tuli 45 minuti jooksul etendada 3-6 persooni. Tegelased olid samuti modernsed: liputajatest ja drag-queenidest kohtlase tütarlapse ja jumalasõna kuulutajateni välja. Midagi ilusat seal vaadata ei olnud, aga nalja sai küll. Sümboolikat jagus kindlasti rohkem, kui ma selle lühikese ajaga vastu suutsin võtta (näiteks krokodillipeaga ärimees, inglitiibadega piletikontroll ja pulmakleidis liiminuusutaja). Muusika koha pealt pidin aga pettuma. Oli viimane minu hella kõrva jaoks liiga kaootiline ja räme, ei ühtegi kõrva paitavat harmooniat ega ühtlast taktimõõtu. Elamus jäi seega muusika poolt tulemata ja tähelepanu jäi näitlejate/lauljate külge pidama. Ühiskonnakriitilise tükina täitis 11. buss oma eemärki aga väga hästi. Ning veelkord aplaus esitajatele, meenutasid mulle Elleri 1. kursuse draamaklassi lõputööd :)

elu Helsingi tänavatel

Jah, just selle asja pärast ma jäingi eile Ate sünnipäevale pool tundi hiljaks, kiristasin hambaid ja istusin Kamppi bussijaama põrandal.

Don´t don´t don´t mess with me

Nii viimase nädalavahetuse suursündmuseks on kindlasti avastus nimega Poets of the Fall. Juhul, kui Eestis hakatakse seesugust musa tegema, on see märgiks, et ümber-maailma-kepsutamine tuleb ära lõpetada ja koju tagasi kobida. Nii hea on, vot! Praegusel hetkel on lemmikuteks Signs of Life albumilt "Don´t mess with me" ja "Stay"... võib-olla emotsionaalset tagapõhja arvestades ka põhjendatult. Uut plaati veel pole, kes käpa peale saab, andku teada! Muidu tirige, tõmmake ja kuulake! Ja vabandan sügavalt inimeste ees, kelle ma juba oma kiire fänlusega olen ära tüüdanud :p

Täna oli muidu ka üks igatpidi huvitav päev... kõhkhmmm...

kui tublid lapsed magavad...

... tegelen mina selliste asjadega.



Pildi nimi on midagi taolist, et: "Meie Soomemaa külma ei pelga, meil on alati kuum!" Tegelikult oli see mõeldud Susani ja Kersti lahkumiskingitusks, aga ripub ka minu seina peal. Tegin sellist kollaaži esimest korda, nii et vigu leidub. Ja nagu alati, oleks olnud veel üks päev, oleks saanud parema asja, aga... "Oleks" on paha poiss, sest teda ei ole.

laintekeerises

Ma hakkasin käima kursusel, mille lõppedes antakse mulle sertifikaat tõendamaks, et olen teadlane, kes saab iseseisvalt loomkatsetega hakkama. Räägitakse igasugu erinevat juttu: alustades sellest, et 30% loomalabori töötajatest saavd allergia ja/või astma ning lõpetades sellega, et kuidas hoolitseda lammaste eest. Täna räägiti seadustest jaa sain teada, et loomkatseks ei loeta seda, kui loomaga midagi peale tema surma ette v6tad. Ainus eeldus on, et loom peab olema n6uetekohaselt tapetud. Syda rahul, mina järelikult loomkatsetega ei tegele. Jäi vaid 6hku rippuma kyimus, et kas mul seda kursust siis nii väga vaja läbida on.

Praeguse perioodi päevaplaan on järgmine: 9-16 katselooma kursus, pärast seda töö, pärast seda isiklik elu (tants, laul, trall ja mõni lähem sõber ilma kelleta ei saa) ning uni nendel vabadel hetkedel, mis sinna vahele jääb. Kas keegi oskab öelda, kui kaua üks inimhing sellise tempoga vastu peab? Lõpp paistab kolmanda oktoobri paiku :(

välkarid

Eile õhtul arvasid kaks Türgi tüdrukut, et ma olen islandlanna. No puhtalt välimuse ja nime järgi :p Minule on see loomulikult suur kompliment, sest mul on miskipärast Islandi naistest subjektiivselt positiivne arusaam: pikad jalad, blondid juuksed, jäiselt kylm pilk ja p6hjamaiselt kaine pea.

Aga Janil on üks hullult friiki naaber: punaste silmadega jaapanlane Iwaho. Iga kord, kui ta oma toast väljub, vaatab ta mulle otsa näoga, nagu tahaks mul pea otsast hammustada. Ta on poksija ning kui talle midagi ei meeldi (näiteks see, kui teetass jääb liiga kauaks kraanikausi servale või kui piimapakk jääb külmkapist välja või kui sa kogemata riivad oma käterätikuga tema saunalina vannitoas), siis hakkab ta oma toas asju peksma ja möiorgama. Järgmisel päeval on tülikolde kohal aga viisakas kiri: "Ära palun enam nii tee!" Friiki, ma ütlen. Mul on ikka täiesti normaalsed naabrid.

erinevad tõestused

Nii... Kontsert oligi välja müüdud. Üksikud toolid veel neelasid valgust, aga ilmselt on see loomulik kadu. Laulda oli ikka megahea. Külmavärinad joksid üle selja, käte ja jalgade ja taldrikud kumisesid kõrvus :) Päris ideaalselt kahjuks ei läinud. Ilmselt tuli hära Salonenile teose lõpu eel peale mingisugune kergendushoog ja sellele järgnes väike kaos kooris ja loks orkestris. Paanikatoas olles ma kartsin umbes viieks skundiks, et lugu jääb seisma. Aga ei jäänud. Ja ei tea, kuida publik asjast aru sai, arvestades, kui keeruline on Mahleri muusika enivei.

Ühtlasi oli tegemist ka esimese kontserdiga, kus mul ühtegi tuttavat kuulamas ei olnud. See lõi omakorda erilise läbipaistvuse tunde pärast kontserti, kus kõik oma perekondi, sõpru ja kallikesi kätlesid, kallistasid, suudlesid... Mina tegin ainult oma tööd ja libisesin setõttu rõõmsate seltskondadae vahelt tähelepandamatult välja. Peaproovis käisid aga Pirjo ja Jan ja nüüd on mul laual kaks imeilusat värvilist lillekimpu ja suu Geisha sokolaadi täis :)

Nädalavahetus läks filmimaailma tähe all. Gwyneth Paltrow hämmastas mind filmis "The Proof" (Tõestus), "Silent Hill" oli seni minu arvates üks magedamaid õudukaid siiski väga naljakate kollidega. Eileõhtune "Leon" lõi aga suu täitsa ammuli. Kolm põhinäitlejat Jean Reno, Gary Oldman ja Natalie Portman tegid kõik täiesti vaimustava etteaste ning film reastub kindlasti mu lemmikute sekka. Et juba 1994. aastal vändatud kultusteos alles nüüd mu silme ette jõudis, sellest on muidugi kahju. Aga siiski: "Better late than never".

Kristi käis külas :) Väga lahe! Tulge ikka mind vaatama, kallid sõbrad!

Tuhande sümfoonia

Nii kutsutakse Gustav Mahleri 8. sümfooniat ja seda õigusega. Teos nõuab esitamiseks kahte segakoori, poistekoori, tugevalt laiendatud orkestrit ning 8 solisti. wikipedia andmetel on tuhandepealist esitust ka tõepoolest tehtud.

Helsingis eeloleval reedel asi nii kolossaalne küll ei ole. Siiski on tegemist tähtsa ettevõtmisega: Helsingi päevade avaüritus Finlandia kontserdimajas, kus pilet kallim kui ükskõik millisel Eestit külastanud poppartistil ning sellele vaatamata juba nädal tagasi 100% reserveeritud. Peaproovile saan ma ainult ühe inimese viia :(

Teose võimsus, keerukus, kuid samas sõnulseletamatu ilu paneb mind juba vaid kooriproovis hämmastuma. Tunnen end tõeliselt õigel ajal õiges kohas olevat ja selles ongi ilmselt elu veetmise mõte.

Sümfoonia on tavatult pikk. Esimene osa kujutab endast ladinakeelset kirikulaulu, teine on kirjutatud "Fausti" lõputekstile ning kestab kauem kui mõni teine sümfoonia tervenisti. Taas wikipedia andmetel selgus veel selline tore tõsiasi, et meie Neeme Järvi on loonud avaliku kiirusrekordi selle teose esitamisel (70min, 16s), samas kui kõige aeglasem esitus on ligi 20 minutit pikem :D Eks näis, kuidas meil läheb, tegemist on minu esimese suurel projektil osalmisega Helsingis :) Ja ärgem unustage, et bassi laulab meie oma Ain Anger!

/rõõmust hõisates ja kekseldes vasakule ära

shokolaad

Kui on veel m6ni inimene, kes pole "Charlie and the Chocolate Factory" (Charlie ja shokolaadivabrik) filmi näinud, siis tuleb seda KINDLASTI teha. Ma vaatasin filmi algusest l6puni pärani silmade ja ammuli suuga nagu väike laps. T6esti hästi tehtud, hästi m6eldud ja hästi mängitud. Johnny Depp´ile järjekordne aplaus, lilled ja sügav kummardus.

täht langes

Et midagi võita,tuleb see enne kaotada.
Et armastada, tuleb enne vihata.
Et saada, tuleb palju anda.
Et tunda, tuleb palju nutta
ja palju naerda.

Tänane õhtu näitas kõike seda ning kordas veel mu eelmist sissekannet. Tihedamini tuleks midagi soovida, sest kas teate, soovid lähevad vahel täide :)

soovid täituvad

Täna hommikul ma kurtsin Pirjole, et pole ammu pulmas käinud, sest tema just käis oma kuumaverelise italianost kolleegi tähtsündmusel. Mõtlesin, et oleks juba aeg kellelgi tutvusringkonnast abielluda. Ja siis tulin tööle ja sain teada, et ühel armsal inimesel see täitsa plaanis :) Peaks tihedamini midagi soovima :D

6elus ruulib

Ma magasin täna nagu mustas augus 12 tundi jutti, nii et ei kuulnud, kuidas uksed paukusid ja muusika mürtsus. Äärmiselt meeldiv pärast nädalavahetust, kust puudus uni ja eelk6ige aeg selle nautimiseks.

Geal oli sünnipäev. Sama juhtus ka Flo, Gregiku ja Heruga. Ma jõudsin sinna ürituse teisel päeval umbes sel ajal, kui rahvas hakkas ärkama. Need, kes enne juba ärganud olid, lamasid maas ja oigasid. Mõtlesin, et "nojah" ja läksin jooke külma panema. Tegelikult korraldati sünnalastele mängu ja maaslamajad olid terava silmaga vaadates hoopis surevad küülikud.

Edasi liikus pidu vabas vormis: tantsu, laulu, tralli ja nalja oli nabani ning seltskond super. Ütlen kohe ära, et erines oluliselt minu kohalikust steriilsest keskkonnast. Ja hommikul kella 5 ajal ma tõsiselt kahetsesin fotoka Soome jätmist, sest MIS VÄRVI oli Haapsaluäärne meri!!! Ja täielik tuulevaikus, mis lasi esimestel päikesekiirtel läbi puuokste veepinnale peegelduda.

Mõnevõrra hiljem hakkas mõistus märku andma, et pühapäevase matka õnnestumise huvides võiks ka kolmeks tunniks silma kinni panna. Kui kell 9 Sadama tänava maja mind välja sülitas, oli siiski uttueksinu tunne. Olekut kirjeldab ka üsna hästi see, et Tallinnas viis mu tee esmalt Hesburgerisse. Reisist Soome nii palju, et istusin laevas päikesepoolse akna all (mis paneb ikka mõnusalt iiveldama) ja Helsingis sõitsin kodupeatusest bussiga mööda ning kirusin end seepeale saapaks. Kotti olid sattunud raamatupoest "Kaklusklubi", Coelhot ja Kristiina Ehinit. Ma arvan, et hea valik, arvestades asjaolusid.

Reede õhtu möödus Tallinna vanalinna trääsates, jäid ette väga erinevate vaadetetega paigad ja veele erinevamate vaadetega inimesed. Laural on ilus hääl ja sheff tibivaba stiil. Tore kogemus Eesti kergemuusikast! Hommikul kell 9 viskas Faust mu toast välja. Veidi valus oli.

Ja selle sissekandega ma ei tahtnud tegelikult Memento efekti saavutada, lihtsalt kukkus kronoloogilises mõttes tagurpidi välja.

tagasi reaalsuses

Olen tagasi Helsingis kolmandat päeva. Selle aja jooksul on mul olnud juba piisavalt uudistamist ja üllatusi. Praegu just ütles Mari mulle, et lühikarvaine kolli on t6epoolest olemas ja seega lükkas ümber mu arvamuse enda hullumeelsusest. See koer näeb välja nagu puhas ristand kollist ja dobermannist, jalutab mu maja ümber v6i on poe ukse taha kinni seotud ning ajab oma väljanägemisega inimesi segadusse.

Keegi armastab mu ratast konstantselt lakke riputada. Kui keldris seisab umbes 50 ratast, millest aktiivses kasutuses on ligikaudu pooled, siis ma imestan, et lakke riputatakse ratas, mis on koju j6udnud 6htul kell 8 ja väljub hommikul kell 9. N6me yllatus, sest eks ta ole ikka omajagu raske ka alla t6sta. Ja pyksid määrin tavaliselt ära seda tehes...

Töö juures on väga keeruline olla. Kolm nädalat puhkust on mu igasugustelt asjalike m6tete lainetelt minema puhunud, nyyd ei mäleta isegi viimast katset enne phkust. Nujah, 6nneks on laboripäevik. Esimesed kaks päeva läksid suht uimerdades ja end asjaga taas kurssi viies. Täna tuleb aga päris tööle asuda.

Oma armsasse küberlooma pole ma ikka internetti taha saanud. Väga häiriv asjaolu, sest mul pole v6imalik endale mitmeid väga vajalikke programme alla laadida. Nii palju aega ka pole olnud, et käiks mööda linna wifit otsima. Kas keegi oskab muide öelda, kus Helsingis tasuta wifit näeb? Praegu tundub, et muretsesin endale v6imsa looma muusika kuulamiseks :p

Tehnikaimedest aga nii palju, et katsete tegemine muutub mul nüüdsest väga l6buskas: v6tan mobiili, yhendan juhtme taha ja k6rvus k6lab näiteks Ursula :D Eks siis saavad klatshihimulised sommid jälle näpuga näidata, kuidas üks tips laminaari taga itsitab.

puhkus puhkusest

Üle kahe nädala pikkune trallimine, vuramine, loksumine ja uudistamine päädis täna öösel 13-tunnise unega. Ärkasin valutava peaga, mis on sage ülemagamise tulemus. Aga et mis siis tehtud sai?

1. Saaremaa.
Kolm autotäit erinevast rahvusest inimesi Helsingist panid ühel reedesel õhtupoolikul kimama Saaremaa poole. Minul oli au sõita tuliuue autojuhi Kairiti tuliuues Chrysleris. Virtsu sadamas ootasime 3 tundi praamijärjekorras ja vahepeal lõbustas meid asjaolu, et auto aku suri ära. Sain sõnavara täiendust terminiga "krokodillid", mille reaalne olemasolu säästis meid autot praami peale lükkamisest.

Saaremaal sai meile osaks piiritu külalislahkus Helena ja Kristjani poolt. Külastasime looduskauneid paiku Kaali järvest Sõrve tipuni, käisime päikeseloojangul alasti ujumas ja filmisime liikuvat udu.

2. Hiiumaa
Enne Kuressaarest lahkumist rentisime auto. Jõudsime vaevalt sisse istuda, kui politsei meid vale parkimise pärast trahvima kukkus. Loomulikult oli apsaka teinud rendifirma tarmukas klienditeenindaja, kes siis meie lahkudes sinises mundris meestega maid jagama jäi.

Kassaris lähevad suurimad tänusõnad Mariale ja tema vanematele. Kena maalähedane talu ja õu õhkasid ajastute hõngu ning tõid hinge tasakaalu ja meelerahu. Enim jäid meelde kadakased, kuid kivised rannad (viimasel ujumiskäigul ma juba enam ei löönud oma jalgu ära), ratsutamine, surfarite rand ja vastehitatud Lumede saunahoone. Ja siis muidugi see, kuidas meil õnnestus, kolmekesi autos, Kõpu tuletornist üksmeelselt mööda sõita. Vaatasime vist kõik kolm (mina, Jan ja Pirjo) korraga vasakule, kui paremalt poolt suur ja värviline viit tuletornile näitas. Nojah, tasukas ekslemise eest saime aga loojangueelsed vaated ja täisprivaatsuse torni tipus.

3. Haapsalu ja Lääne-Eesti.
Hiiumaalt ära sõites olime otsesõnu õnnega koos: olime eelviimane auto, mis praamile mahtus ja seetõttu säästsime 2,5 tundi ooteaega. Pesitsuspaik oli Ridala vallas Pirjo kodus, mida ümbritses üks suuremaid ja paremini hooldatud koduaedu, mida mu silm eales näinud. Tõdesime, et Haapsalu on õhtuti ikka suhteliselt välja surnud, et Nõva matkarada on just paras meiesugustele ebasportlikele inimestele, et võileib liivaga maitseb peale matka jumalikult hästi ning et Matsalu lahte ei ole eriti mõtet ujuma minna.

4. Pärnu ja maakond
Mida aeg edasi, seda väiksemaks meie seltskond kahanes. Pirjo jäi koduaeda maasikaid noppima ning nautima Haapsalus pakutavat kultuurielu. Väike kadeduseuss näris hinge küll selles osas. Meie omandasime kunstilist haridust aga lõunapoolsematest kurortlinnadest. Teel Pärnusse tegime sisse suure ringi, et külastada Matsi randa. Peale jalgu veristavat Läänemaist kiviklibu tundus nimetatud paik lausa paradiisina. Ja seda üldsegi mitte ainult mulle. Päikesest sillerdav liivarand, kus peale meie oli veel neli inimest, kutsus oma sooja vee ja mõõduka lainetusega. Vesi paistis läbi ja liiva sees ei leidunud konisid ega metallist pudelikorke, mis Pärnus ja Palangas sagedasteks leidudeks osutusid.

Pärnus saime kaela puhkuse esimese vihmasagara. Rannamõnud jäid seetõttu küll nautimata, aga see-eest saime osa mitmest kultuuriüritusest. Uue kunsti muuseumis näidati iga-aastast väljapanekut teemal "Mees ja naine". Aplaus läheb fotograafia-alastele töödele (mõni ime, ma pole sel teemal vimasel ajal kuigi objektiivne), näiteks nagu Andrei Chchukini omad.
Pärnus toimus ka filmifestival, mis tähendas seda, et mudaravilas oli ühel seinal valge lina ja põrandal nii umbes 10-15 tooli. Vaatsime Saksa-Hispaania ühistoodangut "One day in Europe". Sulandus hästi kokku äsja lõppenud jalgpallimeeleoluga ja diskussioonidega Euroopa mitmest näost.
Kultuurisündmuste tipuks oli kahtlemata Bellini "Norma", mida etendas Moskva "Novaja" teater. Ma ei hakka siin pikka juttu puhuma. Kommentaare võib lugeda Liina ja Arni blogidest. Võin vaid öelda, et naisosatäitjad tõid kuuldavale midagi sellist, mida ma ei teadnud, et kusagil veel eksisteerib. Külmavärinad ja kananahk jooksid käsikäes mööda ihu üles-alla. Ainus miinus etenduse juures oli traagilise ja dramaatilise lõpu veenmatus. Oleks saanud teisiti, kuid vea oli selles osas teinud juba helilooja, seetõttu ei oleks sobilik südistada siin lavastajat või osatäitjaid või kedagi kolmandat-neljandat-viiendat.

Pärnu kui suvepealinn üllatas ebameeldivalt, sest ainus meie teele jääv paik, kus peale südaööd istuda saaks, oli pubi/baar/kõrts/nurgatagune (?) nimega Latern. No mis siis ikka. Tegime baari puhtaks suhteliselt alla keskmist klassi veinidestning liikusime edasi randa. See liigutus oli, nagu Liinagi mainis, suhteliselt ebaromantiline. Keset juulikuud olid kadunud soojad suveööd ning veini asemel oleks meil pidanud kaasas olema mõnda külmarohtu. Hammaste lõginal leidsime lõpuks takso (ei, taksopeatustesse viisakalt ootama jääda pole mingit mõtet) ning Maire jurde jõudes jätkus juttu kella viieni hommikul.

5. Lõuna-Eesti
Ehh.. Käsi hakkab juba trükkimisest väsima. Viimased päevad veetsime kurikuulsal Lõuna-Eesti kuppelmaastikul. Tegemist on minu koduga ja tunnen seda kanti hästi. Suurimaks üllatajaks oli aga Ööbikuorg, kuhu soovitan uitajatel ja seiklejatel kindla peale jalutaa minna. Muidu traditsiooniline Urvaste vald-Tartu-Otepää-Suur Munamägi tuur. Raba, muideks, jättis välismaalase külmaks.

6. Läti-Leedu
Kui te kunagi peaksite Leetu minema, siis kindlasti-kindlasti miknge Niidasse! See on täielik MUST ja te ei kahetse kunagi! Sõnulkirjeldamatu paik, pilte vaadake kunagu albumist... hiljem. Aga sinna läheks tagasi iga kell. Ja Jelgava lähedal on mõnus kämpida, kui teel peaks väsimus peale tulema.

Selle puhkuse tulemusena:
Saate minu käest küsida asju autorendi kohta Eestis
Laenata mitmeid ülalpool kirjeldatud paikade maantekaarte
Alati küsida soovitusi
Bai

tegemisi

Eile mängisid Saksamaa ja Itaalia palli. Käisin seda vaatamas esimest korda avalikus kohas: spordipubis "Sports Academy". Seda, et istuma ei saa ja joogijärjekorrad on pool tundi pikad, ma oskasin veel ette näha. Maalitud nägudega metsikud jalgpallifännid, kes olid hiigelsuure saali omavahel pooleks jaganud(Itaalia vs Saksamaa muidugi), kes möirgasid iga mängija liigutuse, vea, emotsiooni, näoilme jne peale, panid mind imestama, et mis riigis ma õieti olen? Soomlased ju küll nii ei tee! Aga ei, terve mäng oli pingeliselt põnev ja emotsionaalne, pöidlad olid pihus valusad ja häälepaelad kähedad. Terve normaalaja vältel olin ma kindel, et Saksa võidab, nii kui lisaaeg algas, kaldus mu arvamus aga risti teisele poole. Lõpuks tunds, et sõnusin sakslaste mängu ära. Sain just öelda, et "Kuule, see Lehmann on ikka päris hea", kui kõmakas käis ära ja mäng oligi Saksa jaoks kaotatud. Teine värav tuli juba vastupanuta. Saal oli taas kui saabliga pooleks lõigatud: sõnatud saksad ja huilgavad-tantsivad-juubeldavad itaallased ja nende fännid. Peab mainima, et mul olid sõbrad mõlemal pool, seega nii- ja naapidi oli vaja kellelegi lohutavalt õlale patsutada ja kellelegi naeratades õnne soovida.

Teine mäng läheb praegu minu plaani päraselt, Prantsusmaa juhib!

Vahepeal on juhtunud veel kummalisi asju erinevatel elu tasanditel. Näiteks ütles mu grupijuht, et tema arvates on mul magistritöö olemas. Just nüüd, kui sain veidi toetust jätkamaks oma õpinguid veel aasta jagu. Lubati, et pärast suve arutame uue projekti võimalusi. Nunuh.. elame-näeme.

Teisalt ei saa ma ikka aru, kuidas on võimalik niimoodi ämbrisse astuda nagu mina seda teen ja oskan: kohe räigelt ja mõlema jalaga. Siis koperdan, ämber jalgade ümber edasi-tagasi, vaarun ja püüan kukkumise vältimiseks ümbritsevatest inimestest kinni haarata. Aga nemad ei saa ju samuti aru, kidas on võimalik niimoodi ämbrisse astuda! Olengi omapäi, kammitsais ja segaduses. Ja kordan oma vigu jälle ja jälle.. Peaks astuma elukooli.

kallikesi

Eilselt Sangria peolt, mis kujunes l6puks karaoke ja tantsu6htuks. Vasakult: Guti, Ana, Sintija, Eduardo (ees), Juho,Mina Maria, Pirjo, Alberto. Tore 6htu oli. Karaoke pildid on tsenseeritud, neid yles ei pane :p

fotosid taas

Horvaatia pildid on yleval! Esimese kolme pildi kuupäevad on ebaõiged. Kommentaariks veel niipalju, et tegelikult käisin ma seal konverentsil ja mõnest postrist tegin pilti ka, aga autoriõiguste tõttu ma neid netis avaldama ei hakka. Ja mind on piltidel seepärast nii vähe näha, et olin ise kaamera taga. Fotonäidis on kolm sissekannet allpool :) Ja natuke juttu leiate ka kuskilt allpoolt, kuupäevade 24. mai ja 3. juuli vahelt :)

kultuurisissekanne: von Trier ja Unt

Eileõhtune Lsrs von Trieri "Breaking the Waves" oli muljetavaldav. Ma olen tema filme juba üksjagu näinud, kuid siiski suudab ta millegagi alati üllatada. Ei ole vaja liigseid sõnu ega temperamenti, vaid sädet, mis põleb igaühe silmas ja südames. Näitlejad olid hästi valitud, toimumispaik väga trierilik, ei mingit liigset ilu kusagil. Sõnum ei olnud siiski väga originaalne: armastuse jõud võidab kõik ning imed sünnivad harva, aga siiski sünnivad.

Mati Undi raamatut "Pingviin ja raipekass" lugesin mõni päev tagasi. Raamat oli välja antud 1992. aastal, tegevus toimus mõni aasta varem. Uskumatuna tundus see, et mul oli tollest ajast isegi üht-teist meeles. Või siis oli asi selles, et lähiminevikust kuuleb ikka ümberkaudsetelt palju. Ajusagaratesse oli jäänud mingi pilt, mis tolle raamatuga üllatavalt hästi sobis. Ja mõned Undi sümbolid olid vaimustusttekitavad: ajalehekuulutused, pidevalt tõusev hamburgeri hind, seosed välismaailmaga, valuutamured... Ennast ja enda kohta otsiva isiku mõtted läksid jälle kohati minu omadega kokku.

Täna on jaanipäevajärgne päev. Otepää apteegid on peavalutablettidest tühjad ja päikest ka ei paista :( Vihmaähvardusel ma vist ümber-Pühajärve-ringi rattaga praegu ette ei võta. Kui, siis õhtupoole.

tunnen end kui metsatöll

Südant rahustab vahel vaid see, kui lähed ära. Lähed kohta, kus pole jooksvat vett, kanalisatsiooni, sellest tulenevaid mugavusi ja pooleks päevaks läks elektergi ära. See eest oli aga lõhnav rohi, päikesepaiste, sinine taevas ja maalähedased inimesed. Sellises keskkonnas möödus minu jaanipäev ja tunnen, et hing on palju rahulikum võrreldes ennejaanipäevaaegsete hetkedega. Geograafiliselt asus see paik Setomaal. Sauna tagant algas Venemaa mobiililevi ja Võhandu jõest jõudsin üle ujuda (see pole muidugi mingi saavutus, need, kes näinud, teavad). 7-aastasele Pille-Riinile õpetasin rohukõrrest vilet puhuma ja kiikusin vanaaegsel võllikiigel. Leidsin, et on veel minulgi võimalik leida lastega ühist keelt. Värskeltpüütud kohakalal oli taevalik maitse.
Praegu olen juba Otepääl ja vaatan välja aknast, mille taga oleks nagu mingi vaikelu Navitrolla pintslist. Kodus on hea. Kõik kurjad inimesed ja maailma mured: "kõssss!"

hetkemeeleolu

Elul on vähemalt üks hea omadus: ta läheb alati edasi.

kaua tehtud kaunikesed

Aega v6ttis, aga asja sai. Vanaisa Soomeskäigu ja synnipäevapeo pildid on nyydsest yleval. Kus? Eks ikka minu fotoalbumis :)

Järgmiseks eesmärgiks on Horvaatia pildid, ehk saabuvad v6rku jaanipäevaks.

eile, täna, homme

Täna on parem kui eile, homme on parem kui täna, püüan elada selle mõttetera järgi. Eilseks suurüllatuseks oli ÕISist leitud tarkus, et sõna "tainas" on eelistatud sõnale "taigen". Ma olen juba mõnda aega kokaraamtuid lugedes mõtelnud, et mis hälvikud küll neid koogiretsepte tõlgivad. Aga näe, olen ilmselt hoopis ise hälvik, kui mulle "lehetaignapirukas" normaalsem tundub kui "lehetainapirukas". Ja pidevalt on probleem selle sõna inglise keelde tõlkimisel. Võtke siis teadmiseks, et see sõna on "dough" (filoloogidel on õigus korrigeerida).

Lehti lugeda viimasel ajal ei saa, süda läheb niivõrd pahaks. Ja Eesti riigile laste sünnitamise isu on ka pikaks ajaks pealt ära läinud.

Eile lugesin Eesti luulet ja Hispaania mõtteteri. Viimased lähevad mu meeleloluga väga hästi kokku, näiteks midagi seesugust: "Kui oled veetnud ühe täiesti mõttetu ja tegevusetu pärastlõuna, oled õppinud elama." Tänase pärastlõuna plaanid on seega tehtud :)

suvi

Päike paistab, tuult ei ole (Helsingi kohta täielik haruldus), sirelid 6itsevad... Ega kodus polegi paha olla :)

Isiklik elu ainult imeb, mis teha, mehed on kord juba sellised.

vihm ja meedia

Suur segadus Media Workshopˇiga sai lahendatud nii, et kes olid kirjutanud (3 inemest), nende t8id analyysiti ja et 25 n2gu ikka kohale meelitada, ei pidanud teised kodut88d tegema. Tegelt ei oleks rohkem artikleid niikuinii j6udnud l2bi v6tta, sest korraldajatel oli plaanis meile n2idisintervjuusid teha (tele- ja paberajakirjanduse tarbeks) ning rollim2ngu koostada. Mina sain ka intervjueeritav olla seoses loomkatsete teemaga. Tegelikult on ikka ilma l2bi m6tlemata maru keeruline selgeks teha, mida teed, miks teed ja milleks m6ned mitte nii kenad meetodid vajalikud on, ning seda k6ike tavainimesele, kes teadusega kunagi kokku puutunud ei ole. Meil oli ka 3 loengut sellest, kuidas teadustegevust rahvani viia ning ohtralt n2iteidf toodi UK p6hjal, kust r22kijad ise p2rit on. Minu suureks yllatuseks ei tohiks n2iteks kasutada keerulisemaid s6nu kui yks 12-aastane on v6imeline aru saama. Nimelt nii vana inimese oma on keskmise briti s6navaralised teadmnised. 5 aastat tagasi olla olnud veel 13-aastase tase. Hakkasin kohe m6tlema, et ei tea, kuidas Eestis selle asjaga on. Tahaks loota, et on parem, aga mine sa tea.

Rollim2ngud panid terve rahva k6ht k6veras naerust v22nlema. On inimestel ikka fantaasiat. Nimelt on brittidel juurutatud yks tv-programmi l6ik, kus keskealine naisterahvas Sofie intervjueerib erinevate erialade ja muidu huvitavaid inimesi. Meile esitati siis seda osa, kus aastal 2035 on kylaliseks teadlane (molekulaarbioloog), kes r22gib ulmelisest (tegelikult mitte nii v2ga ulmelisest enam) meetodist iga inimese geenide kirjeldamiseks. Lisaks on nad inimeste teadlikkuse t6stmiseks kujundanud yhistransportidesse plakateid, m2lum2nge pubidesse ja siis suuremaid rahvayritusi igal aastal. Meil Eestis on vist geenifoorum, millest tavainimene aru ei saa, ja siis m6ned teaduskohvikud. Ruumi arendamiseks oleks, samas see ulatus, mille raames tehakse teadust Inglismaal ja Eestis, ei ole kuigi v6rreldavad. Sellegipoolest, teadlastest r22gitakse uuringute kohaselt Inglismaal nagu poliitikutest, kes r22givad yht, aga teevad teist, on inimestest kaugel, keegi p2ris t2pselt aru ei saa, kuhu maksumaksja raha l2heb jne.

Vat selliseid asju r22giti meile teaduse kajastamisest meedias. Sellega l6ppes ka konverentsi ametlik osa ning 6htul oli suur pidu ja pilerkaar. K6igepealt tahtsid horvaadid meid surnuks s88ta, sest 6htus88giks oli ette n2htud 5 (!) k2iku. Minu lauas istusid suured Austria poisid ja isegi neile oli selline ports nosimist liig mis liig. Tantsulka kestis poole 88ni ja t2na hommikul ei tahtnud silm kuidagi avaneda. Ei tahtnud avaneda ka seep2rast, et tegemist on esimese vihmase p2evaga siinviibimise jooksul :( Ei saja 6nneks padukat, aga selline vihmavine on kogu aeg. Dubrovnikus t6desin ma pettumusega, et sellist v2gevat juustuturgu nagu Zagrebis, siin ei ole. Sain turu pealt ainult yhe s6ira-moodi asja (see vist l2heb ruttu halvaks,ei tea, kas Soome j6uabki) ja siis yht-teist napsasin veel toidupoest. K6ige kuulsaad kohalikud juustud maksavad aga umbes 400 Eesti raha kilo eest, mis paneb silmad o88ritama ja ajab juustu isu hoopis 2ra :( Homme pyyan ikka Mljetile minna. Dubrovnikusk2igust oli t2na nii palju kasu, et sain teada, et t2nasest on k6ik laevaajad 2ra muudetud. Hooaeg algas vist. See on aga v2ga positiivne, sest nyyd viib laev otse rahvusparki ning kohal saab olla terve p2eva endise 3,5 tunni asemel. Laup2eva varahommikul hakkan Eestisse s6itma. Seega, kui j2rgmine kord kriban, olen Teile juba m2rgatavalt l2hemal.

konverents, lilled ja liblikad

Konverents on meil p2ris karm. 10 loengut p2evas pluss veel 2-tunnine postrisessioon, kus olenevalt p2evast esitletakse 50-100 postrit. Loengud on seinast seina, k6ige rohkem ajab n2rvi, kui m6ni vana kala tuleb lava peale ja ytleb: "Nyyd ma esitan teile k6ik oma grupi viimase 15 aasta tulemused" ja viskab ekraanit2ite kaupa IP ja Westerni pilte (mitteteadjale: tegemist on mustade triipudega hallil taustal, mida on 22rmiselt raske tulemusteks konverteerida, kui sa just ise neid pilte teinud ei ole). Siis see lugu kestab umbes 35 minutit, nii et m6ttest on k6rvalseisjatel ysna keeruline aru saada. Kui ikka koosviibimise nimi on "Rakuline signaliseerimine", siis ei ole m6tet v6tta ette mingit 20-komponendilist rada ja hakata seda biokeemia analyysideni v2lja lahkama. Brrr... Kuidas kyll nii vanad mehed sellest juba aru ei ole saanud. Aga toredaid sessioone on ka, n2iteks t2na hommikul r22giti 4 loengus endotsytoosist nii huvitavalt, et uni l2ks 2ra :) Ise ma kunagi endotsytoosi uurimisega tegelenud ei ole, nii et see on v2ga positiivne n2he. Homme on veel pool p2eva loenguid ja siis on grupiarutelud teemadel a la "Mida kasuliku see koosviibimine meile andis" ja "mis on teadlaste tulevikuv2ljavaated" jne. Saab vast l6bus olema. Meedia workshop pidi ka olema, aga artiklite kirjutamisel eeldatakse (mis on muidugi t2iesti normaalne) taustauuringuid ja illustratsioonide otsinguid, mida tasulises internetipunktis on ysna ebameeldiv teha. J22b 2ra seekord tulevikku ootama aega, millal mul on l2pakas. Muidu hea m6te neil panna teadlased kirjutama teadusest nii, et tavainimene ka aru saaks.

Eile oli ebameeldivaks yllatuseks, et vanaaegsetel puulaevadel s6it l2hedalasuvatele saartele j2eti 2ra, sest tuul olla liiga k6va ning kardeti, et kajakad saavad 2kki liiga palju syya. See-eest saime 3-4 tundi kauem Dubrovnikus olla. 6nneks tehti meile seal tuur, k2isime kahes musueumis ja linnamyyridel, kust sain hunniku fantastilisi vaateid fotoka m2lukaardile. Sain teada, et Dubrovnik oli 400 aastat vabariik ning linnapea/presidendi asemel oli neil rektor. Korruptsiooni v2ltimiseks valiti uus rektor iga kuu (!). Sel ajal, kui rektor siis kuu aega lossis elas, ei tohtinud ta oma pere kaasa v6tta ega ka ise majast lahkuda. Kardeti, et 2kki muidu rektorite naised harjuvad hea eluga liiga 2ra. Riigi kauaaegse pysimise p6hjuseks peavad nad asjaolu, et lihtrahvas (kalurid, kaupmehed, k2sit88lased jne) olid v2hmalt sama rikkad, kui aadelkond. Linnavalitsusse ja rektoriks said aga ainult aadlikud. Ja siis sain veel teada, et 1991. aastal piirati Dubrovnikut 7 kuud, sinna visati umbes 2000 pommi ning 50 000 elanikust lahkus 33 000. Selle info kohta on 22rmiselt yllatav, kui maruk2hku on linn tagasi pysti pandud ja kui v2he s6ja m2rke mitteteadja silmale n2ha on. 8eldi, et punased katused on k6ik s6jaj2rgsed ja originaalidel on v2rv maha kulunud. Nojah, ma veel imestasin, et ilusad uue n2oga katused on 700 aastat vanas linnas...

Dubrovnikus oli aega n6nda palju, et jalutasime Hannaga turistikast v2lja ja tutvusime kohalikega. P2ris l6bus oli. Horvaatidele tegi nalja, et me ei tahtnud usukuda, et seal puud igihaljad on. Nad nimelt v2idavad, et neil kylmadel talvedel on 2 miinuskraadi ja puudega ei juhtu midagi. Samas, soojad talved on neil 15-kraadised. Ja ujuda saab meres j6uluni.

Homsega l6peb ametlik programm. Praegu on mul kaval plaan minna neljap2eval v6i reedel Mljeti rahvusparki. Hinnad k6iguvad kordades, sest neid, kes lolle turiste tahavad kalli raha eest tund aega laevaga s6idutada, on igal nurgal. Kohalikud agentuurid ja sadamad on aga loomulikult turistide eest peidetud ning odav reisimine n6uab ikka korralikku sebimist. Plaan on olemas ja kohalike inimeste sadam on leitud. P2rismaalaste turule tahaks ka minna, 2kki siis ei pea juustu ja veini eest hingehinda maksma. Horvaatide arvates on neil parim vein kogu Euroopas. Pole siin midagi imestada jah!

2rateenitud puhkus

Nii... Kolmas p2ev. Cavtat on risti-p6iki l2bi k2idud, v2ljaarvatud yks m2etagune kylg, kus pidi olema mingid arheoloogilised v2ljakaevamised. Elame-n2eme. Eile k2isin aga Dubrovnikus. Minu suureks imestuseks suudab buss 20 kilomeetrise vahemaa 2ra katta veidi enam kui tunni ajaga :p Samal ajal on teed k22nulised, yles-alla ja peatusi iga teise posti juures, mis muudab s6idu ysna l6bustuspargi okseratta sarnaseks. Aga kohale see buss l6puks ikka j6uab ja edasi toimub juba t2ielik muinasjutt.

Dubrovniku kesklinn on superilus. Sydant p88ritama panevad k6rged kaljud, mille vastu pekslevad vahused Vahemere lained, neid samu kaljusid katvad eksootilised taimed (inimesesuurused aaloed, kaharad m2nnid, mitmekymnemeetrised kadakamoodi asjad, mida ma alguses kuuseks pidasin jne). P88rad pilgu looduselt, vaatab vastu m6ni paarsada aastat vana valge villa, mille aias apelsini ja sidrunipuud...

Vanalinn on oma struktuurilt natuke sarnane Tallinnaga. Sealgi on paks myyr ymber linna, mille sisemus on umbselt t2is ehitatud. M6ni t2nav on ainult trepp kuhugi yles (mida ma ka Cavtatis n2gin). Inimesed on supers6bralikud, k6ik kohad on t2is kalarestorane (Taimole midagi) ja punasest korallist tehtud ehteid. Kui turistikeskusest natuke v2lja saab, siis langeb vaade jahisadamale.

P2rast 5 tundi jala peal, vedelesin veits aega rannas ja siis otsustasin minna keskusest eemale. Linn nagu linn ikka, isegi midagi Lasnam2e taolist oli olemas. Villad asendusid kiiresti korrusmajadega, millelt enam ei olnud originaalv2rvi v6imalik v2lja lugeda (ilmselt valge, punase katusega nagu k6ik nad siin on). Elada siin linnas vist ei saaks... Tavaelanikud just syndmusterohkuse ja liigtiheda kultuuriprogrammi yle kurta ei saa. N2iteks leidsime linna pealt 1 kino, mis oli ka Vanalinnas ja n2itas 2x p2evas Da Vinci koodi. Mingi kino pidavat veel kuskil olema, aga see on avatud ainult suvel (!). Yldiselt olen k2iguga v2ga rahul, m6nel hommikul tahaks minna veel kohalikule turule, et osta head veini, juustu, oliive...

T2na saabus esimene naaber k6rvaltuppa. Vene tydruk nimega Maria ja p2rit Moskvast. Loodan tema n2ol leida kalahuvilist, sest minu kallid Eesti kolleegid ei ole kohalikust toidust just liiga vaimustunud. T2na on ka esimene konverentsiyritus (loe tutvumisl2bu), muidu on tegemist yhe lisa vaba p2evaga. Kott on maasikaid ja aprikoose t2is, randa ujuma!!!!

kohal

Nii 2ratus kell 4.30 segase peaga. Esimese ropsuga panin kella kinni ja plaanisin edasi magada, siis sain aru, et tegelikult juba ysna lyhikese aja j2rel ootab mind takso. Vihma kallas, oli kylm ja paha.
5 tundi hiljem astusin lennukist maha ja mind tervitas m6nus soojus ja p2ike. Rannakat siiski pole, sest kuigi p2ikesest tekib maapinnale minu v2ljaveninud vari, ei ole kiirgus siiski otsene vaid seda h2irib 6hk6rn pilvevine. Seega ideaalne p2ev liikumiseks.

K6igepealt tassiti meid (Mina,Anneli, Helin) Cavtati 5 t2rni hotelli ning j2eti sinna omapead. Check-inis selgus, et meie nimele pole isegi reserveeringut ja retseptsioonitibidel polnud 6rna aimugi, kes me oleme v6i mida tahame. Ei olnud just k6ige meeldivam yllatus. 15 minutilise jukerdamise j2rel selgus aga, et vaatamata minu suurtele ponnistustele mitte inimeste kodus 88bida, on meile siiski eramajutus m22ratud. Lahku l88di meid ka, nii et mina j2in yksi. Hotelli tuli mulle j2rele yks lyhldane papi, kes kangesti soovis minuga saksa keelt r22kida. Enam-v2hem ainus lause, mida ma selles keeles 8elda oskan, on, et saksa keelt ma yldse ei r22gi. Midagi sain ma ta jutust aru, et tema naine pidavat ka inglise keelt oskama.

Pere on vahva, kuigi selgeks tuleb end teha k2te-jalgadega. Ja eramajutus t2hendab seda, et mul on eraldi sissek2iguga v2ike korter, kust vaade on merele ja ukse ees on r6du, mida varjavad viinapuuoksad. Yliromantiline. Pererahva nimed on Ivo ja Katja ja poeg Andrea, kellel on omakorda v2ike laps Markus. J6udsin vaevalt oma riided 6hemate vastu vahetada, kui juba pidin pererahvaga teed jooma ja saia s88ma. Selgus, et peale minu peatub selles majakeses veel yks India algp2ritolu Briti arstiupere 7 kuuse tydrukuga, kellel on suured mustad silmad. Nemad v2hemalt r22givad keelt, mist6ttu sain neile seletada, et Eesti on iseseisvunud v2ikeriik kuskil Ida-Euroopas, kus r22gitakse oma keelt. Seepeale meesterahvas (Roman) arvas, et ta 2kki on kunagi (sovietiaegadel) isegi Tallinnas k2inud. Vatsedasi. Lasin neil vedada mind eel v2ikesele kalaturule, kust saab odavat v2rsket meresaadust osta ning siis leidsin tee juba kaotatud s6brantside poole. Praeguseks oleme 2ra n2inud terve linna mere22rse promenaadi, yhe mausoleumi, palju kitsaid trepilisi t2navaid ja terve hunniku turiste. Ei taha teada, mis siin siis toimub, kui hooaeg tegelikult peale hakkab. Praegu pyyan minna kuhugi turule juustujahile, homme juba hommikul p6rutame Dubrovnikusse.

Mis konverentsi puutub, siis selgub, et ka esimesel p2eval hakkab tegevus alles 6htul, nii et puhkust saab mul siin rohkem olema, kui alguses planeerisin. Ajaa... Inglased tahtsid p2evaks Montenegrosse minna, 2kki pressin end kaasa. Vaatab. Siin Cavtatis niisama yle mitme p2eva passida ei tahaks, sooviks n2ha ka m6nda kohalikku n2gu.

Ja s88gikohad on siin alla keskmise v6rreldes Eestiga, hinnad aga nagu Tallinna vanalinnas.

Votsiis. Istun tasulises netis, nii et vast iga p2ev oma lugusid t2iendama ei hakka. Mulle saab s6numeid saata ja helistada minu Eesti numbrile. Ilusat n2dalat!

läheb sõiduks

Dalmaatsia mäed, orud, järved ja j6ed ootavad mind pikisilmi. 6htemperatuur 28 kraadi, pilvisus olematu, merevee keskmine temperatuur on 21 kraadi, kuid t6useb suvel ka kohati 26-ni... Kohvrisse lendasid esimesena bikiinid ja päikesekreem, siis tulid poster ja muud vajalikud asjad...

Täiendan andmeid, kui netti lubatakse.
So long and thanks for all the fish!

6nnitlused

Mul on soomlaste yle väga hea meel! Panin Lordi edusse palju m6ttej6udu :p Kui nyyd välja m6lda, millal nad kesklinnas Senati turul kontserdi annavad, siis jalad selga ja sinapoole liduma!

oh kooliaeg, oh kooliaeg...

Esimene magisriaasta on praktiliselt läbi, täna sai vormistatud viimane eksam. T6si kyll, yks eksam lykkus ka septembrisse, sest tähtsam on ju 6igel sooritusajal Horvaatias olla. Nyyd on veel vaja atesteerimisavaldus koos k6ige sinna juurde kuuluva jamaga ära täita ja siis ma olengi poolel teel kuldmedali poole :p

Ja muuseas... Kui kellelgi tuleb pähe m6ni paik L6una-Horvaatias Dubrovniku ja Cavtati kandis, mida kindlasti peaks kylastama, siis praegu on aeg seda ka mulle teavitada :)

uudiseid Turu linnast

Olen täna ja kaks järgmist päeva veel Turus konverentsil. Näen yle pika aja m6ningaid vanu kursa- ja laborikaaslasi ja kui päris aus olla, tuleb ylikooli esimene kursus meelde. Tartu rahvas hakkas siiapoole s6itma kell 4 hiommikul, päev l6ppes gryynes veinipudelite seltsis. Ma arvan, et homme kell 9 minu postrit kyll keegi imetlema ei tule ja mina tukun selle k6rval ilmselt pystijalu. Aga tore on: täielik suvi, päiksepaiste ja yli6pilasfiiling. Turu linn meenutab Tartut enam kui miski muu paik, mida olen näinud.

Ja toanaabril on läpakas ja tasuta wifi, seepärast selline sissekanne nyyd siin.

poster

Täna valmis minu esimene teaduslik poster. Kolmapäeval sõit-sõit-sõit Turusse ja mai lõpupoole...mmmmmm....Horvaatia....

Helsingi kesklinn põleb

Põleb (ilmselt ikka veel) Helsingi kekslinnas Kiasma kõrval olev laohoone kompleks. Sellest samast kohast ostsin ma omale 17. märtsil jalgratta ja tegin hoovi peal proovisõitu. Leegid olid taevani ja suits üle kogu keskuse. Alguses oli suits must, siis roheline. Päästeteesistusel võttis aega, enne kui jõuti vajalik osa linnast ära piirata. Kui leegid veel taevasse käisid, sai looduse vaatemängu jälgida vaid umbes 100 meetri kauguselt. Kuumusest tingitult kustutasid ka tuletõrjujad puhkenud tulekahju umbes sama kaugelt või veidi lähemalt.

Õnnetus kutsus kokku kõik kesklinnas jalutanud inimesed, pildistajaid ja filmijaid oli terve Kiasma ümbrus täis. Mina, loomulikult, ei olnud linna peale jalutama minnes fotokat kaasa võtnud, aga pildid tulevad, kui õige aeg käes. Seniks vaadake avalikke meediaväljaandeid. Kiirabi ei olnud, ehk siis võiks oletada, et kannatada ehk keegi ei saanud. Väga loodan seda. Samuti on Kiasma ja Helsingin Sanomat piisavalt ohutus kauguses, et tulekeel nendeli limpsaks.

Veel nägin sadamas Ameerikamaa autosid omavate gängide rallivõistlust ja ronisin Tempeliaukio kiriku katusele. Miks ma alles nüüd näen Helsingi tõelist palet?

auto rent

Tahavd välismaised sõpsid suvel Eestisse tulla ja auto rentida. Palusid abi. Kui mina aga auto rentimist puudutavaid küsimusi neti.ee kaudu lahendama hakkasin, sain ma mitme lehekülje jagu firmasid ja pakkujaid. Kas keegi oskab asja kohta midagi kommenteerida? Luks-masinat pole vaja, aga tee peale ei tohiks ka seisma jääda. Hinna ja kvaliteedi suhe seega peamine. Help!

vaid see, vaid see on armastus

Volbriöö Saksa moodi

Soome elu

Kaks asja:
Võtan esimest korda soome keeles erialast loengut. Nagu tavaliselt, on neil kõik rahvusvahelised sõnad oma kodukeelde tõlgitud. Kui väljenditele pihta hakkasin saama (mis muide võttis üllatavalt vähe aega), läks kogu kursus maru heaks. Eksam tehakse privilegeeritud üliõpilastele aga eraldi ja ekstra inglise keeles :) Ja muide, Kai on siinkandis mehe nimi.
Hakkasin tegema oma esimest postrit. Praegu on nii ilus, et anna või otsad. Hiljemalt nädala pärast selgub, kuidas asi paberil välja näeb :)

Ja kevad möllab, ilusat volbrit ja pervaja maajat!

muna ja liha ja pyha

Sai taas l6unas käidud. Kolmapäeva 6htust reede hommikuni oli kultuuriprogramm pealinnas. Sai ära nähtud tuliuus kunstimuuseum, mis äravahetamiseni sarnasena siiski Kiasmaga näis. Oli yllatav, et pilti lubati teha. Samuti t6desin sydamerahuga, et ka 150 aastat ja rohkem tagasi olid eestlased ikka seda sama eestlase nägu, mille järgi neid ka praegu v6ib yle maailma eksimatult ära tunda. Öelgu veel keegi, et alates Lätist p6hjapoole pole mingit vahet enam teol v6i näol. Selgus ka t6siasi, et Eesti modernne kunst jääb Soome omale julgelt alla (seda ma tegelikult t6desin ka P6hjamaal, kus pool aastat tagasi Kiasma ainsaks eestlase poolt tehtud tööks oli videoinstallatsioon genitaalipidi vaia kylge kinniseotud mehest).

6htul oli teatriprogramm. "Tshapajev ja Pustota" Linnateatris. Näitlejatest teenis minu aplausi ära Rain Simmul, teised olid "OK". Ka Hele K6re v6iks ära mainida, sest esialgu ettekujuteldamatus kuulipilduri rollis sai malbe näitlejanna maru hästi hakkama. Raamatut ma kahjuks lugenud pole, aga v6iks ehk siiski. Palju häid m6tteid oli, äratundmis66mu tundsin ka, sest m6ned m6tted olid minu omad, minu ajusagarate vahelt korduvalt läbi käinud ja läbinäritud nätsuna k6nniteele jäänud. Et uusi vaateid oleks v6inud olla ehk tsibake rohkem, et oleks olnud v6imalust kilgata: "Nii ma polegi veel selle peale m6elnud!" Aga ei kilganud. Sest kui kogu maailm on ainult kujutlus minu peas, siis kus on see koht, kus on minu pea?

Liina juures oli uus elanik: sinist värvi viirpapagoi.Mul tuli hetkega lapsep6lvevaimustus tagasi. Kui ma olin kuskil 10-12 aastat vana, siis ma hullult tahtsin viirpapagoisid. Ja siis yhel synnipäeval (v6i olid need j6ulud?), kui ma olin enda arust oma ema juba surmani selle papagoijutuga ära tyydanud, olin ma kindel, et nyyd on see hetk. Sain plastmassist hobuse hoopis. Ilus hobune oli.

Reedel pidi olema perekondlik l6una (mitte minu perekonna oma) T6raveres, aga kuna Sass ostis omale uue motika (ilusa ja musta, markidest ei tea midagi), viidi läbi hoopis esimene kohalik grill shashl6ki ja vasikalihaga. Päike soojendas ninaotsa ja siidrit voolas ojadena. 6htul vaatasin telekast Mehi Mustas ja avastasin, et ei olegi seda totrust veel näinud. Samas naljakas totrus oli, muie tuli mitu korda suule. Kodumaine krimi-telefilm ei k6lvanud aga minu kassi saba allagi. M6ned isikud mängisid seal ahastamapanevalt halvasti ja syzhee oli ka pehmelt öeldes pooletoobine. Ma tunnen oma tutvusringkonnas palju avarama m6ttemaailma ja säravamate ideedega inimesi, miks kyll nemad ei taha filme teha, ah?

Laupäev-pyhapäev kodus. Syya-pildistada-sauna-vanni-magada-syya-pildistada (pai ja kalli sinna kuskile vahele).... Nägin esimesi sinilillli ja vähemalt kuute kollast liblikat. Nii et ei soovi kuulda yhtegi synoptikut sonimas midagi kylmast ja vihmasest suvest. Pyhapäeva 6htul viis buss mind 6deraasu juurde Rahumäele. See on piirkond pealinnas, mida ma väga halvasti tunnen. Seda nii ikka veel, kuna m6lemat pidi s6itsin tolles linnajaos autoga ja mitte roolis. 6deraasu korter on armas, armsam kui eelmine, sest läbikäidvaid tube ei ole ja muidu on ka kuidagi kodusem. Kassid olid sama lahedad nagu varem, ainult Kung-Ful oli jooksuaeg ja nii haledat nuttu pole ma juba ammu kuulnud. Orav Olgat hommikul näha ei 6nnestunud, ilmselt lahkusin liiga vara.

Pildid k6igest kirjeldatust lendavad yles niipea, kui saab täis järgmine kohustustering:

1. Eksam neljapäeval
2. 2 stipiavaldust koos sinna juurde kuuluva paberipahnaga
3. postri jaoks vajaliku materjali kokku panemine, postri kujundamine ja väljatrykk
4. Kontsert pyhapäeval
5. Millalgi peaks tööd ka tegema?
....
xxx. vot siin kuskil on isiklike asjade koht, kuhu kuulub ka fotokast piltide arvutisse laadimine, fotoshoppimine ja netti t6stmine. Saab-saab, ykskord ikka saab.

naksitrallid

Mul on 3 sakslasest naabrit. Ükskord läks jutt lasteraamatute peale. Janil läksid silmad särama ja rääkis imearmsa jutukese:
"Tead, mis mu lemmikraamat lapsena oli? Ma selle nime ei mäleta, aga see oli kohutavalt armas. Seal oli üks selline tegelane, kellel oli habe samblast ja seal sees kavasid jõhvikad ja siis üks tädike varastas ta ära, sest ta oli nii nunnu. Ja siis oli seal Muhv, kes kogu aeg kirjutas endale kirju, sest ta oli nii üksi. Ja ühel tüübil olid kinga ninad ära ja siis tema nimi oli Kingpool. Kuulge, tegelt see jutt vist pidi kusagilt Baltimaadest pärit olema?!?!?"

häid ja veel paremaid uudiseid

1. Ostsin jalgratta. H6bedane, naiste mudel, 24 käiku, k6ikv6imalikud porikaitsmed, second-hand poest ja kasutamata välimusega.

2. Lähen Horvaatiasse konverentsile :)

3. Eelmainitud yritus toimub k6rgemate j6udude rahastamisel :)

4. Teeme Marteniga koos asju, mida pole kunagi varem teinud - skybime! Seega on liitunud veel yks suhtluskanal minu ja muu maailma vahel.

5. Eelmisel nädalal oli neljapäev kuulutatatud mittetööpäevaks, sest käisime grupiga uisutamas. Pärast 6htusöök Limonis, kus sai maitsta kyyslaugutäidisega suvik6rvitsaid. Nämm!

tartus on kevadel ilus

Võtsin fotoka kätte ja käisin Supilinnas jalutamas. Päike paistis, purikad tilkusid ja Eda pakkus kalasuppi ning fetajuustupirukat. Enne seda lesisin kaisus ja s6in enda tehud pannkooke kondenspiimaga. Tööst ei mõtle üldse. Järelikult on väike puhkus asja ette läinud :D



Heh, ja aprillis tuleb teatrikuu. Olen juba kaks inimest endale kaaslaseks moosinud. Ei jõua ära oodata!

uisud ja new jazz

Oleme juba kaks korda Mariaga uisutamas käinud. Selgeks on saanud, et ma enne seda uisutada yldse ei osanud, kuigi olen regulaarselt iga aasta sedalaadset sporti ette v6tnud. Eks kord aastas ole ju ka omamoodi regulaarsus! Igatahes olen ma selle kahe korraga ära 6ppinud uisusammu ja peaaegu ka pidurdamise. Natuke veel ja oskan s6ita ka tagurpidi, pääsukesena ja teha piruette :p Soomes on igasugune talisport väga meeldivaks tehtud. K6ikide laste mänguväljakute ja jalgpalli platside peal on linna poolt hooldatavad liuväljad ning igas pargis ja metsas suusarajad. Ja jäähokit mängitakse siin ka hullu moodi, väiksed tydrukud ja poisid, vahel kolm komplekti mängijaid yhe platsi peal. Vaffa.

Siis kolmapäeval sai käidud väga vahval kontserdil, kus esinesid Jimi Tenor ja Nicole Willis. Esimene neist pälvis minu piiramatu austuse ja imetluse. Stiil oli segu jazzist, funkyst, reggeast, technost ja millest vaid. Jimi oli laval yksipäini oma saksi, flöödi ja terve lavatäie elektroonikaga. Kodulehekylg on väärt kylastamist. Netikommentaaridele vastab mees ise. Ja plaati nimega Organism v6ib minu käest saada :)

töö juures teeme kunsti

Inimesed ikka kysivad, et millega ma tööl tegelen. Ylaloleval pidil on 3D rekonstruktsioon neuronist, millel on värvitud selline tore ja tähtis valk nagu fosforüleeritud FAK (focal adhesion kinase). Kas pole kena?

pole ammu kirjutanud

Pole olnud sellist aega juba kolm nädalat, kus kaks asja: arvuti ja vaba aeg yhel ja samal ajal kasutusel oleksid. Arvutiostuks kogub raha ja vaba aega on yldse kuidagi nappima hakanud.

Ooper on läbi. Täiesti fantastiline kogemus. Tegin natuke pilte ka, kui fotoshopitud saan, panen yles. Iseenesest läks vist väga hästi, vähemal kriitikuid käis mitmest Soome nurgast ja ka k6ige pepsimad laususid positiivseid s6nu. Eelarvega läks vist veidi nadisti, sest terve yhe nädala oli saali täituvus umbes 1/8 :( Viimasel etendusel oli aga vabu kohti vaid 20 ringis. Tallinnasse s6it on päevakorras, aga selle rahastamine hetkel veel puudub. Nii et pole midagi kindlat siin maailmas.

Nii kui ooper läbi sai, hakkas tööl ja koolis kiire. Statistika hakkab j6udma l6pule, millest annavad tunnistust järjest kirvemaks muutuvad kodutööd. Tööl tuleb aga järgmisel nädalal teha grupiseminar. Viimane neist nägi väga kummaline välja - tytarlaps sai rääkida 10 minutit ja siis suured bossid arutasid sinna juurde 1,5 tundi. Kui minul samuti läheb, v6ib slaidide tegemisel hooletum olla. Eks paistab.

Aijaa... Sinna oopeikoori astusin ma nyyd ametlikult ka sisse. Laulsin koos saatjaa Henry Purcelli "When I am laid in earth" ooperist "Dido ja Aeneas". Ilus oli :p

fotosid

Minu esimese digikaameraga tehtud ja fotoshopitud vaimusynnitisi v6ib näha nyyd ja edaspidi aadressilt

agneke.fotopic.net

aga mis minuga täna juhtus!

Heh. Virisemine l6petada! Ma ei liigu märkamatult ja ilmaasjata siin linna peal ringi. Sain pakkumise osaleda yhes projekti korras kokku pandud ooperikooris :) Laulame Tauno Pylkkäneni teost "Sudenmorsian". Täna oli esimene proov. Kyll ainult kooriga, aga asjal on jumet. Koor on kaks korda väiksem, kui see, kus ma tavaliselt laulan, aga häält tuleb 2 korda rohkem välja. Eks näeb, kuidas teos yleni kokku k6lab. Hea uudis on see, et enamik soomlasi ei tea sellest m6hkugi (ehk siis ka teiste jaoks käib harjutamine nullist). Teine hea asi on see, et sain näppu ka cd, mida asun varsti kuulama. Kyll siis peagi on uusi kommentaare oodata!

PS Dirigendiks Nils Schweckendiek

PPS Kuuldavasti esitame seda ooperit ka septembris Tallinnas Estonias. Juhuu!

imelik maa

Ma võtan siin statistika loenguid ja harjutusi. Kui kõigega ühele poole saan, antakse lausa 8 punkti kätte. Samas on loeng midagi tõeliselt eriskummalist ja tuletab nii tungivalt keskkooli meelde, et ihukarvad tõusevad püsti. On ilmselt tark õppejõud ja loengud on ilusti pähe õpitud. Aga selle asemel, et inimestele audika ees normaalselt rääkida, kirjutab ta aga kõik grafo abil "seina peale". Kaasaarvatud laused "There is no excact definition for the term statistics" jne.... Asja hea külg on see, et kõik kohalviibijad saavad endale kalligraafilise käekirjaga konspektid, nii et ei juhtu midagi, kui endal mõni loeng vahele jääb (loodetavasti mitte kõik ei mõtle minu moodi). Aga imestama paneb see süsteem siiski. Aa, ja siis veel tänase päeva lause selle peale, kui üks must poiss küsimuse esitas: "I don´t understand what you mean, so I think that it is better if we just move on" (Ma ei saa teist aru, nii et läheme parem materjaliga edasi).

Ärgu keegi Eestis virisegu teede libeduse üle ja sellepärast, et kojamehed liiva ja kruusaga mängida ei viitsi. Helsingis on leitud hea lahendus: teedele, kust liivamassin sõitma ei mahu, pannakse kumbagi otsa silt: "talvehooldust ei toimu" ehk rumalamatele "käi, kust tahad, või võta uisud kaasa".