Mul on viimasel ajal lisaks eksistentsialistlikele probleemidele ka mure, et kas tasub oma varanatukene panna uue fotoka ja objektiivide alla või ei. Täna tulin läbi udu töölt ja milliseid pilte oleks saanud linnavalgusest hea tundliku kaameraga?!?!?! Samas on natuke kahju ka igal aastal jõulukingiks endale fotokas osta... Ja siis ülejäänud aasta makakaid süüa... Minu unistusi ei piiraks miski peale rahakoti võimaluste. Aga see pole ilmselt kellelegi midagi uut.
Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühe ilusa struktureeritud jutu, mille ma sellel samal teelõigul koju välja olin mõelnud ja paika pannud. Aga sis üllatas mind üks telefonikõne, mis võttis rajalt täiesti maha ja imes pea mõtetest tühjaks. Püüan siiski hakkama saada, sest kirjutada on paljust.
Isadepäeval oli mul näiteks väga armas vestlus oma vanaisaga. Midagi sellist:
V: "No mida sa praegusel hetkel teed seal?"
A: "Ehh... õpin... Eksam tuleb"
V: "Oh sa latsekene! Tead, mul on sust teinekord kohe päris kahju, et sa pead seal kaugel maal nii palju rabelema"
A: "Einoh, mis kahju. Eks mul siis on aega jälle puhata, kui pensionile jään"
V (naeruga): "Nojah, nagu mul praegu"
Funktsionaalse neuroanatoomia materjal oli tõesti kirves ja kuni eksami lõpuni ragistasin ajusid nii, et saepuru lendas :P Aga tehtud sain ja ise enam-vähem rahule. Magistiõpingud kestavad veel vaid viivu, sest teha on jäänud üks raamatueksam ja rohkem (loodetavasti) ei midagi peale lõputöö.
Õppimise käigus oli mul päris hea meel, et murtud said kõik eelmises sissekandes tehtid lubadused. Ja et teisipäevane Ellingtoni kontsert läks suurepäraselt ning oli mu peamine stressimaandamisallikas sellel nädalal. Kuigi tuttav publik vigises ühe ja teise külje pealt, sai koor superhästi hakkama ning mul õnnestus näha/kuulda ka üht sopranist jazzisolisti (pean nime järele veel natuke kaevamistööd tegema). Ehk ma ei peagi oma lootusi veel maha matma :D
Neljapäevasel rektori vastuvõtul nägin, nagu oodata oli, suuremat osa oma välismaisest sõpruskonnast, kes kuidagimoodi Helsingi Ülikooliga seotud. Teadmiseks veel, et see pole sugugi ainus kõrgemat sorti õppeasutus piirkonnas. Oma headuse poolest on veel tuntud Helsingi Tehnikaülikool, mis asub tegelikult Espoos ja lugematul arvul erinevaid kõrgkoole (kunsti-, majandus-, jne) ja ärgem unustagem Euroopa mainekat Sibeliuse Akadeemiat. Õppimine, ükskõik, kui mitmendal erialal on Soomes tasuta, nii et õppureid jagub ja tuleb aina juurde. Mis neljapäevasesse üritusse veel puutub, siis mingi hetk (pärast õiget mitut veinipokaali) nägin ma täies hiilguses rektorit keset väikeste valgepäiste tibide parve uhkelt demonstreerimas oma kette ja medaleid.
Eile, reedel siis, käisin kinos. Vaadatud sai film nimega
"Babel". Alguses, kui kuulsin, et peaosas on Brad Pitt, siis ma arvasin, et ei lähe, sest pole tüüpi juba mõnda aega üheski heas esituses näinud. Film pakkus aga oma lahenduse: esiteks ei olnud Pittil üldse kõige suurem roll ja teiseks sai ta sellega hästi hakkama. Filmi ennast soovitan soojalt ja supakatega, sest tegevus toimub neljas eri riigis. Ning kui tuju naeru ja nalja järele ihkab, siis minge parem Boratit vaatama. Muljetaldav, tõsine, pisut (õige mõõdukalt) moraalitsev ja üsnagi ettearvamatu oleksid need märksõnad, mis selle filmi kohta käivad. Ehk siis Baabeli, mitte Borati kohta. Boratit näen ma ilmselt järgmisel nädalal.
Eksamijärgne pingelangus lõi lisaks meeldivalt ohtrale veinitarbimisele välja ka nohuna. Nina kaudu ma enam hingata ei saa, mistõttu olen ma ka sotsiaalselt ja emotsionaalselt suhteliselt kutupiilu, sest suu kaudu ma ju hingata ei oska. Unerütm pole taastunud, ikka endiselt ei jää ma õhtuti magama (eile passisin näiteks kolmeni). Šokolaadivajadus on asendunud kallistamisvajadusega ning üleüldse olen sel nädalavahetusel veits Iiahi omadustega Puhhi raamatust. Eks nädalavahetusel töötamine annab ka sellele oma tõuke. Ehk läheb maailm jälle pisut värvilisemaks, kui jälle õhku hingata saan.
