õnnelikult tagasi. ühes tükis.

Asjad mahtusid kõik autosse ära, kaasaarvatud palm ja ratas. Ma ei teagi, kas see juhtus Heru auto uskumatule mahutusvõimele või minu hämmastavale sorteerimis- ja pakkimisoskusele, aga lõpptulemus on ju see, mis loeb. Mis mulle siis Soomest meelde jääb?

1. Esimesed mälestused on ikka Koskela ühikast, mis oli üle kahe aasta mulle koduks. Sealne kirju ja äärmiselt rahvusvaheline seltskond oli minu rõõmsameelseks pereks. Võin vähemalt kümmet inimest sellest pesast enda heaks sõbraks lugeda, kellega, ükskõik, kus maailma nurgas, alati rõõm kohtuda on.

2. Töökoht, kus sõna "teadus" sai uue dimensiooni. Koht, kus kolleegid on sõbralikud, abivalmis ja õhkkond positiivne. Grupijuhi uskumatu eestimeelsus ja noorte inimeste upitamissoov. Grupp oli nii suur, et lahkumiskohvil oleks äärepealt koogist puudu tulnud :p

3. Ülelüldse oli õppimise valdkonnas märgatav väga kõrge tase. Tegin kaks korda rohkem ainepunkte kui vaja ja vaid mõne ükskiku aine puhul leidsin midagi, mille üle viriseda :p Samas, eksamid olid ikka ka väga rasked. Neurobioloogia pole naljaasi. Ja soome keel on äge!

4. Helsingi on üks äärmiselt inimesesõbralik linn. Astud oma maja uksest välja ja kohe on võimalus valida, kas minna rattaga sõitma, rullitama või hoopis metsajooksu tegema. Rääkimata sellest, et musa, teatrit, tantsu ja tralli leidub linna peal absoluutselt igale maitsele. Tallinnal on veel arenguruumi, aga eks ta areneb ka, mis tal üle jääb.

5. Muusikal oli minu jaoks jätkuvalt suur roll. Ma poleks osanud aravatagi, et saan osaleda kahes ooperietenduses ilma, et pean läbima meeletuid konkursse ja minema kuhugi palgalisele tööle. Eks see muidugi tuleneb sellest, et professionaalsed lauljad lihtsalt küsivad ka head raha oma tegevuse eest. Kas amatööride kaasamine etendusse ka ürituse kvaliteeti langetas, ei oska öelda. Tore kogemus igatahes.

6. Seltskond Eesti sõpru, kes juba enne mind või alles hiljem leidsid enda jaoks Helsingi, oli üks põhjus, miks mul koduigatsust eriti peale ei tulnud. Vähemalt ei oska ma seda millegi muuga seletada. Mõnes asjas on ikka veri paksem kui vesi ja kõiki muresid ja rõõme ei saa lihtsalt iga tänava peal ettejuhtuva inimesega jagada. Ja paljud rõõmud ja mured on omamoodi rahvusliku taustaga. Ja lisaks sellele, kurb oleks olnud, kui eesti keelt poleks selle aja jooksul rääkida saanud. Aitäh teile kõige eest!

Nüüd tunduvad asjalood aga sedasi, et see blogi läheb mõneks ajaks puhkusele, et võib-olla ärgata kunagi kusagil mujal, teiste teemade ja juttudega. Kuna see blogi oli mõeldud enamasti kajastamaks minu elu Põhjamaal, siis see elu on nüüd otsas. Olen tagasi Eestis, nii et kutsuge mind õue mängima, rullitama, kohvitama, külla või kinno ja vaadake mulle silma, mitte arvutiekraani!

Nägemiseni päriselus!

väikeste asjade maailm

Mul on jäänud Soomes olla veel veidi vähem kui kolm päeva. Olen viimasel ajal juba alustanud pakkimistuhinaga ja ilmselt selle tegevuse tipphetk saabub kusagul reede hilis6htul/laupäeva hommikul. Ma ei ole veel pooli kappegi läbi sorteerinud ja juba imestan, kui palju asju võib ühel inimesel ikka olla. Tulin Soome kaks aastat tagasi ühe kohvri ja ühe seljakotiga. Hea küll, oli suvi ja ilmselt tõin sügise jooksul teise kohvritäie talveriideid veel kaasa. Aga nüüd on mu riiulid täis kümneid raamatuid, kapid pungitavad üleääre loengumaterjalidest, nootidest, nõud ei mahu köögikappi ära...
Ma olen esimest korda elus siiralt ja isiklikult tänulik heaoluühiskonna prügisorteerimissüsteemile. Näiteks viisin üleeile välja 3 suurt kotitäit paberit. Jah, mõne loengu materjale oli huvitav sirvida ja hetkeks mõtlesin alles jätta... Aga kui reaalselt mõtlema hakata, siis kui väga on tõenäoline, et loen läbi umbes 10kg lehti ja et need pigem kuhugi toa nurka lihtsalt seisma ei jää?
Suur probleem on asjadega, millel on nostalgiline, kuid mitte praktilist väärtust. Näiteks lemmikriided, mis on "ainult natukene ju" väikseks jäänud. Loomulikult mõten, et suvega võtan alla ja siis kannan neid vanal kombel edasi, aga kui tõenäoline see ikka on? Hea küll, jätan alles. Terve suur kotitäis asju rändab niikunii teise käe poodi, mille rahade eest toetatakse nälgivaid Aafrika lapsi.
Ja siis mitmed nunnud karvased mänguasjad, mida mulle on kingitud ja siis on nad jäänud kuhugi riiulile seisma. Tegelen aktiivselt sellega, et leida oma tuttavate seast lastega peresid, aga pehmed loomad on tavaliselt need mänguasjad, mis kõigil juba niikuinii hunnikutes vedelevad.
Ja vana-vana mp3 ja cd-mängija, mis patareidest voolu ei v6ta, aga seina kylge aheldatuna töötab veel kyll?
Raske on see elu. Ja raske, et elu valitsevad nii paljud esemed. Mul on väga eluterve slovakist naaber, kes käskis mul kõik asjad sinnapaika jätta ja lihtsalt tulema tulla. Ta olevat Slovakkiast ühikast tulles täpselt nii teinud. Kui ühikavalvur küsis, et miks ta ei koristanud, siis tüüp vastas lühidalt "I don´t care!" Ma siiski ei pea ennast vist nii rikkaks, et eeskuju järgida. Ja lisaks on kõikide asjade uuesti poodlemine lisaks rahakotile ka emotsionaalselt tüütu.

Nii ma siis istun oma toas ja puistan kappe ja pakin ja nuputan. Ja seda, kuidas suur palm ja jalgratas auto peale peaksid mahtuma, ma ikka veel ei tea.

update

Kõrvus kummitab Robbie Williamsi "Life is a rollercoaster, you just have to ride it" ja selle sõnumi all jäävadki tähtsad sissekanded tegemata. Ülikool sai lõpetatud ja preemiareis Oslosse tehtud. Paraku peavad nendest lugudest tekkima ilmselt fotojutustused minu virtuaalses pildialbumis. Luban, et pilte leiab sealt juba varsti peale tagasikolimist Eestimaale.

lahkumine vol1 ja vol2

Hakkan ära minema. Sellest annavad tunnistust mitmed pisiasjad. Näiteks see, et pikemaid katseid ei saa enam planeerida, kuna aega ei jätku. Täna külmutasin ka oma rakukultuuri maha, seega pole mul ühtegi elavat looma, klle eest hoolitseda. Kolmandaks, tekkis mure, et kas kõik minu kola ikka mahub auto peale ära. Neljandaks, oh, puhkust tahaks. Ja siis olen kahes seltskonnas juba grillvorsti küpsetanud ja tsaukalli teinud.

Lahkumine vol 1 toimus mu oma koduõues, kus on grillplats. Kuna tegemist oli laupäeva ja imeilusa ilmaga, siis mõtlesid 3 seltskonda a 20-25 inimest seal peo teha. Noh, seltsis segasem. Meie punt oli mingil hetkel väga lõbusalt ühte nurka koondunud:

Teisipäeval nautisime loodust Maili ja Madise juures. Jajah, Helsingi fenomen on see, et umbes 20 minuti bussisõidu kaugusel kesklinnast võib leida selliseid vaateid:

Tegemist ei ole üldse vanaema taluõue, vaid Helsingi Ülikooli põllumajandusteaduskonna maadega. Taamal mäletsevad lehmad, kõik on vägagi ehne.

Sõime, saunatasime, käisime ujumas ja püüdsime kala. Kohalikud poisid said kätte legendi. Keegi ei uskunud, et nii suur kala nii suures tiigis elab.

Leia pildilt tuttav tüdruk:



Kalapurikas:
Kusjuures grillkala meil teha ei õnnestunud, sest poistel hakkas õhku ahmivast ja silmi punnitavast kalakesest kahju ja nad lasid ta vette tagasi. Et oleks teinekordki hasarti uuesti välja püüda.

Ja sõbrad on mul maailma parimad :)
/me rõõmust kilgates vasakule ära

väikesed keemikud

Eile tegime Pirjoga grillipeo jaoks marinaadi. Ja mingil hetkel tekkis selline olukord, kus kokku oli vaja segada oliivõli ja balsamiäädikas, noh et pool klaasi ja pool klaasi. Ma veel ütlesin Pirjole, et ei tea, kuidas välja näeb. Aga selline kaunitar tuli :)

kasulikud tegevused kaitsmismaski taga

Täna olin väga tubli. Otsuistasin tulla töölt varem koju ja hakata kaitsekõnega tegelema. Ütleme nii, et slaidid on valmis, vaja harjutada juttu ja vaadata, kaua aega võtab. Kuna kaitsmine on aga üks tüütu ja ebameeldiv ettevõtmine ja kuna ma olen meister tüütustest asjadest viilimise osas, siis siin on need asjad, mis ära tegin:

käisin trennis, sõitsin pärast veel rattaga, koristasin tuba, istutasin aaloe ringi (keegi poegi tahab?), koristasin kööki ja tuba, pesin pesu (käsitsi), tegin süüa ja sõin ning vaatasin viimase superstaari saate klipid ära. Nüüd on siis kell kohe-kohe 10 ja hakkan harjutama... (jeerait)

Kaitsmise teeb veel ebameeldivaks see nõme ootamine. Ma pole ootamises eriti tugev ja kannatlikkus pole ka just mu kaasasündinud voorus ning minu meelest on põhimõtteline kius, et minu töö esitamine toimus mu tuttavatest kõige varem (23 aprill, siis kui teised veel õues lilli nuusutasid) ja kaitsmine kõige hiljem (loe: pole veel toimunud, mitte nagu teistel). Ja kuigi mu oponent on kõige rahulikum tüüp maailmas ja mul on tervelt 20 minutit aega seletada inimestele, kes mind esimest korda näevad, et millega ma kahe aasta jooksul hakkama olen saanud, ei tekita see mus mitte mingisugust naudingut ega isegi väljakutset. Isegi mu kunagine juhendaja üritas mulle selgitada, et "kaitsmine on Sinu tähelend, sest Sina ise tead kõige paremini, millest räägid". Minul ikka peopesad higistavad ja hääl läheb kähedaks ja sõnad jäävad kurku kinni. Vääks! Lõputöö kaitsmine on ülikooli kõige ebameeldivam osa. Kes väidaks vastupidist?

väike teadlasenääps

Olen oma pisikeste kätega kraapinud oma nime suurele teadusekaljuseinale: meie artikkel võeti vastu. Mõne kuu pärast võib mind ilmselt guugeldama hakata :D

5 nädalat ja 2 päeva

Niih. Olen juba mitu päeva võtnud aega kirjutamiseks, aga elu on kiire nagu ikka. Vahepeal lubati töö kaitsmisele, käisin Tartus ning Estonias ooperis. Vaatasime "Toscat". Üldiselt on vist nii, et häid lauljaid on Eestis ikka väga väheks jäänud. Või siis sattusime lihtsalt etendusele, kus oli veidi kahvatum kombinatsioon v6i solistidel veidi kehvem päev. Rauno Elp meeldis mulle karakteri poolest, ma arvan, et ta politseiülema rolli mängis hästi välja. Teiste puhul jäin unistama tõelisest itaaliapärasest temperamendist, sest ilma on raske Puccini nägemust ilmselt täita. Lavastus mõjus neutraal-positiivselt, välja arvatud ehk vaatuste lõpud, mis olid tehtud väga efektseteks ja ajasid lausa külmavärinad peale. Ma pole Eestis nii ammu ooperis käinud, et meeldiv ettevõtmine oli see ikkagi. Pärast istusime veel enne sulgemist Kolme Näoga Mehes ja võtsime plaani sinna kunagi veidi varasemal kellaajal mõnda head veini mekkima minna...

Tööl on väike motivatsioonipuudus. Andsin eile grupiseminari ja sain kiita ja ideid ja kõike. Aga mida hakata peale ideedega, kui mul on aega neid teostada kuu aega ja pärast mind ei võta projekti keegi üle??? Üleüldse... Täna laadisin oma bussikaardile viimast korda aega, nii et lõpp läheneb hirmuäratava kiirusega. Täna mu kolleeg Maili juba ütles mulle kuupäeva, millal ta mulle teiste eestlastega hüvastijätupeo korraldab, hehee :D Ja osa mu kolleege arvab, et ma lähen sellepärast grupist ära, et minna mehele ja saada palju lapsi :P

Euroviisust

Olin kui korralik Soome elanik ja naelutasin end poolfinaaliks teleka ette. Mu kõrval olid Nepaali ja Itaalia poisid, kes kirjutasid paaniliselt üles kõikide siresäärsete blondiinidega riikide järjekorranumbreid. Lisaks nentis itaallane, et tema kodumaa sellepärast sellest jamast osa ei võtagi, et nad paneks ürituse lihtsalt iga aasta kinni :D Seda ütles ta just peale DJ Bobo esitust :D Kui kõrvad olid juba tükk aega puhast s***a jooksnud, hakkas kõlama sulaselget bluesi. Kuna ma pole eurovisioonil vist kunagi sedastiili musa kuulnud, läks minu punkt sellele. Tibi oli Ungari Idolsi võitja. Meie Idolsi finalistidel on veel pikk tee käia. Ei taha midagi halvasti öelda, armsad noored inimesed ikkagi... Aga Eestis on naislauljatega bluesi valdkonnas ikka väga kehvasti. Pille ja Kati, tehke kõvemat kisa!!!! Ja mis selle Gerli häälekesega juhtunud oli????

Nädalavahetusel lähen linna peale patseerima, sest eks massimelust on vaja ka osa saada. Niiukinii on vaja Ivar sadamast üles leida.

Norraaaaaaa!!!!!

Langesin täna reklaami ohvriks ja ostsin juuni keskpaigaks kaks lennupiletit Oslosse. See on ühtviisi mulle koolilõpukink ning võimalus külastada sõpra, kes sinna juba mõnda aega tagasi elama läks, ning lisaks lihtsalt hea moodus, kuidas aega veeta :) Väike romantikapakett trollide pealinnas peale sellist kevadet on igati tervitatav nähtus :)

Tööst niipalju, et inimesele, kes real-time PCR-i välja mõtles, saadan ühe õhukalli. Nii väikse vaevaga pole juba ammu nii suurt sammu töös edasi astutud. Puhas õnn ja rõõm :)

laupäevaidüll maasikatega

Kell on umbes pool neli. Olen une täis maganud, söönud hommikust, käinud trennis ja jalutamas ning ainult korraks töölt läbi. Poest leidsin 4x odavnenud maasikad ning nüüd olen kodus ja mõnulen. Tunni aja pärast algab grillhooaeg, mille alguspeo peavad sünnipäevalapsed Pirjo ja Zidrune. Tõsi, esimese sünnat saab sel aastal vist vähemalt kolm korda pidada :D

Ühesõnaga, kui mul õnnestub, siis tahaks pidada kõiki siin järele jäänud nädalavahetusi. Ja ka kõiki neid, mis tulevad kusagil mujal. Nurr!

kosmikud k6rvus

Laup2eval toimusid yhed jubeilusad pulmad k6ige kaunima pruudi, vahvama peiu ja l6busamate kylalistega. 6nne veelkord noorpaarile!

Pyhap2eval ajasin endale uuesti rullid alla. Jube kylm oli ja seet6ttu j2i ka s6it lyheldaseks. Sellegipoolest olin ilmselt julgem kui esimesel korral, sest paar korda 6nnestus ka k2pp ja kann vastu asfalti panna. Kukkumise juures saab parima 6ppetunni pysti t6usmise osas, eriti kuna olen harjunud j22uiskudega ja sakkidega varbas :p Aga muidu on edasiminek tuntav ja m2rgatav ning ehk ei ole kaugel need ajad, kui uljalt, miniseelik seljas, m88da mere22rseid uisu- ja rattateid lendlen.

Pyhap2ev oli ka muidu igati vahva. Mul ei ole juba ammu olnud sellist p2eva, kus midagi ei PEA tegema ja kuhugi ei PEA minema. Saab olla t2pselt nii nagu tuju ja tahtmist on.

Esmasp2ev algas hoopis uute tuultega ning s6ita tuli onu matustele. Annan au oma kallile emale, kes raskel hetkel suutis korraldada k6ike seda, mis neil hetkil korraldama peab. Kuigi inimese elu kunagi ette ei n2e, samuti ka mitte seda, et kuhu ja kuidas kellegi tee l6peb, siis oma j2reltulijaid ykski vanem ikka kaotama ei peaks :(

Kevadised tormid on j6udnud p2rale ning lisaks puudelt lehtede rebimisele pillutab ilmataat ka laineid, mist6ttu ei saagi Soome tagasi. V2hemalt mitte t2na. Olen l6ksus ja unistan maa-alusest tunnelist kahe pealinna vahel. V6i siis v2hemalt sillast yle vee. Kui see asi 2ra tehtaks, v6iks yhtse bussipiletisysteemi ka vabalt korraldada :) Ja yleyldse... v2hem v2lismaa tunne oleks.

Poliitiline olukord Eesti ja Venemaa vahel on jahmatamapanev. Ma pean ilmselt veel tykk aega syndmuste ja uudiste yle aru pidama, enne kui oskan enda arvamust selgelt formuleerida. Liiga syrreaalne on k6ik. Ma arvasin varem, et sellised asjad ei toimu minu eluajal ja minu elukohas...

tehtud!

Andsin töö eile ära. Nüüd tuleb vaid hinge kinni hoida, et kaitsmisele lubataks. Vast ikka lubatakse. Laia naeratuse ja sõbraliku olemisega onu, kes mu töö vastu võttis väitis, et olen liiga palju kirjutanud :p Uksest väljudes helistas ta mulle järele ja ütles, et avalduses on trükiviga sees. Ja kohe sellessamas sõnas "Avaldus" keset lehte ja trükitähtedega. Mis siis ikka, läksin tagasi ja trükkisin uue. Kui oled 3 nädalaga kirjutanud ja parandanud ja ümber kirjutanud 100 lk teksti, siis vist ei näe enda nimes ka enam vigu.

Tulevik muutus ka üsna palju selgemaks ning minu Tallinnasse naasmine on allkirja kaugusel. "Hästi läits!" nagu mu wõrokatest tuttavad ütleksid. Praegu ongi selline kummaline kaaluta olek, et ei oska pärast pikka rabelemisperioodi kohe midagi tarka ette võtta. Kontorilaua peaks vist esimese asjana tööl ära koristama ja sajad artiklid oma õigetesse kaustadesse tagasi paigutama. Naljakas on. Aga samas ka hea, nii hea :)

vahest ja pealsest

Mõtlesin hetkelise motivatsioonipuuduse tõttu, et kirjutan sellest, kuidas läinud on. Töö kirjutamine sujub nii, et kui on jäänud veel viimased päevad silumiseks ja kirjutamiseks, siis kaob motivatsioon ära. Positiivne asi (vähemalt tagantjärele) on see, et mu boss sõitis just nädal enne töö esitamistähtaega ämeerikamaale ja seetõttu pidi mul enam-vähem asi valmis olema juba eelmine reede. Oli ka. Nüüd oleks vaja artikli manuscriptiga tegeleda ja sada muud väikest pisiasja teha, aga tegelikult silun lõputööd, käin töövestlustel ja üritan täita inimeste pisikesi soovikesi. Jajah, kui kellelgi on mõni hea idee, mida ma sügisest tegema võiks hakata, siis lasku aga tulla.

Ma olen viimasel ajal jubepalju Helsingi-Tallinna ja vastupidisel liinil sõitnud. Positiivseks uudiseks on see, et Lindaliinil on uus kiirlaev Merilin, mis mahutab 2x enam inimesi, loksub kordi vähem, aga sõidab ikka sama kiiresti. Negatiivseks pooleks on see, et Linda jätab sageli oma õhtuseid reise ära, mis pani mind täna näiteks täiesti ribadeks rabelema, et ikka sõidetud saaks.

Nädalavahetusel kaotasin natsa aega ja üsna palju raha, kuna ostsin endale rulluisud. Selised nunnud ja kollased. Sõitsin ligi poolteist tundi ja ei kukkunud kordagi! Koperdasin küll :) Ühesõnaga, olen nüüd uus uisupede in da vööld, nii et kellel huvi, sellel rattad!

Ma tahaksin hullult puhata. Millal saab?

Kõike paremat kevadpühadeks!

Pildi sain Liinalt. Teadagi, kuhu mu enda originaalsed ideed kõik lähevad (kui ei tea, loe eelmist postitust).

orbiidilt kadunud

Sain täna teada, et kui soovin juuni alguses kaitsta ja diplomit aktusel kätte saada, on mul magistritöö esitamiseks aega täpselt 3,5 nädalat. Arvestades, et selle ajaga ei pea mitte ainult valmima töö paksude kaante vahele köidetuna, vaid selle peavad läbi lugema ja hinnangu andma mu kaks juhendajat, on asi naljast kaugel. Seetõttu jätan ära kõik sotsiaalsed üritused, millele pole kindlat lubadust andnud minna ja aheldan end arvuti külge. Pühadeks koju ei sõida, äkki tuleb üks mõmmik kodumaalt mind pooleks päevaks lohutama. MSN-s olen "busy" ja telefoniga pikalt ei lobise. Nüüd ma saan vähemalt teada, mis tähendab, kui on "tõsiselt kiire". Igsugu naljakaid linke, positiivseid postitusi ja häid soove võtan see-eest sülega vastu.

Nägemiseni varasuvel!

paar pilti ka

Leevendamaks pildinälga, panen siia siiski mõne foto, mille sõidu peal tegin.
Vaade Jeruusalemmale:



















Kangialune:
























Mäed ja palmid:



















Surnumeri:



















400 meetrit alla merepinna:

















Ööelu:

viimastest hetkedest soojal maal

Ma olen tohutult õnnelik, et ülikiirel ajal enne sõitu jätkus mul kainet mõistust oma reisi lõppu natuke pikemaks venitada. Venitasin poolteist päeva, millest piisas küll õige väheseks, aga midagi ikka. Konverentsi lõpupeole järgnenud hommikul ärkasin ennastohverdavalt üles kell 6.30, sest kui sageli oleks mul ikka võimalik Surnumere ääres ära käia?

Ühistransport on Iisraelis jumalik. Kui mul oleks sinna võimalik uuesti oma vabast ajast minna, siis võtaksin selga suure matkakoti, kätte Iisraeli kaardi ja läheks bussijaama. Iga tund on võimalik sõita ükskõik millisesse oaasi kivikõrbes või ükskõik millise tähtsama mäe jalamile ja sealt ka sama sageli tagasi tulla. Aega kulub kül sõitmiseks veidi rohkem kui eestlane kilometraaži järgi arvutades arvaks, aga see-eest on bussi aknast avanevad vaated seda väärt. Bussis on kondekas ja hinnad umbes nagu Eestis üliõpilasele. Igati meeldiv, eriti kui oled enne seda hirmkallis Soomes aega veetnud, kus inimesi tahetakse ühistranspordi hinnapoliitikaga vist pigem sunnismaiseks muuta.

Surnumeri oli vägev. Mitte eriti suur, kuid sinine nagu veekogud sageli. Ujumine seal oli aga muidugi omaette elamus. Lamada saab vee peal kõhuli või selili, liigutama ega tasakaalu hoidma selleks ei pea. Kui liiga sügavale minna, võib tekkida probleem jalgade põhja panekuga, sest ülisoolane vesi tahab kõike oma pinnal hoida ja mitte sügavuses. Vett suhu ega silma pole mõtet panna, see üritus lõpeb valusalt.

Muljetavaldav oli aga ka sõit Surnumere äärde. Ma pole kunagi kõrbes käinud ja sellest ilmselgelt ka mu vaimustus. Kivikõrb vaheldub suurte mäelahmakate, väikeste tuule poolt erinevateks skulptuurideks lihvitud künkakestega ja pisikeste inimese rajatud oaasikestega. Tegin vist 200 pilti, paraku läbi bussi akna.

Õhtul jõudsin Jeruusalemma tagasi ja käisin konverentsikaaslasega õhtust söömas. Jeruusalemm on jube korralik linn. Tänavad on rahvast paksult täis, aga keegi ei joo ning vähesed teevad suistu. Kõik poed ja söögikohad on avatud hilisõhtuni. Tänavatel on esmapilgul näha toidukohtadest ainult jäätisekioskeid ja kiirtoidubaare. Kui tekib soov minna restorani, kus näiteks veini müüakse, tuleb minna peatänavalt kõrvale, trepist üles või alla, noorte silma alt ära. Loomulikult otsiti kogu mu kaasasolev maine vara ukse peal läbi ja alles siis sain sisse.

Mida inimesed tänaval teevad? Shoppavad, laulavad, tantsivad, söövad, lällavad ja naeravad. Ja seda isegi neljapäeva õhtul. Väga eluterve õhkkond igatahes. Ja naistel on pikad seelikud ja meestel kippad peas nagu päevalgi.

Reede hommikul läksin veel vanalinna peale viimaseid hetki ja hingetõmbeid nautima, sain araablaste ostutänaval lahti kogu oma sularahast, tõrjusin kolme juveliiri kohvilekutseid ja seletasin, kus ja mis on Eesti. Siis oligi sujuvalt aeg hakata liikuma lennujaama poole. Ja hea oli, et selleks aega varusin. Lennujaamas läbisin turvakontrolli, mis kestis ühtekokku poolteist tundi, kusjuures järjekordades ma praktiliselt selle aja jooksul ei seisnud. Iisraeli turvasüsteem on tõepoolest muljetavaldav: algab suulisest küsimustikust, jätkub röntgenaparaatidega ja lõpuks kogu pagasi üksikasjaliku läbisortimisega. Reisijad otsitakse ka läbi, sussid pidin jalast näiteks ära võtma. Kõik selle läbinud, leidsin lennujaamast postkasti. Õnnetusks marke seal ei müüdud, nii et ma ei saatnud sellelt reisilt ühtegi postkaarti, kuigi ma need ära olin ostnud :( Ja plaadipoest ostsin kolm plaati kohalikku jazzu. Kellel huvi, sellel jalad!

Tagasisõidul oli mul kolmetunnine vestlus Hollandist pärit meesterahvaga, kes tegeleb töö ajal farmaatsiafirmade ja -projektidega ning vabal ajal aitab Sri Lanka vaeseid ja puuetega lapsi. On viimasesse ehitanud juba mitme küla jagu maju ning järje peale aidanud sadu lapsi, kes muidu kusagil rentslis lõpetanud oleks. Vot selliseid inimesi ja eluteid on maailmas olemas!

Piltidega läheb nüüd veitsa aega. Kergem on mu sabast kinni võtta, kui ma parasjagu läpakaga kuhugipoole jooksen, ja olen nõus slaidishõud tegema. Soome jõudes taastus mu kiire elu täiel rinnal, kuid sellest juba järgmistes postitustes.

Shalom!

rahustav edit

Streik on l2bi. iisraellased viskavad nalja ja ytlevad, et saaks vaid k6ik nende konfliktid nii kiiresti lahendatud.

puhkuse l6pp v6ib streikida

Jah, nagu lehed pasundavad, on siin Iisraelis yldstreik, mis on halvanud suurema osa avaliku sektori t88st. K6ige enam puudutab see konverentsis osalejaid lennujaama t88 seiskamise t6ttu. T2na ei v2lju ykski rahvusvaheline lend. Ma v2ga palun oma kallitel mitte paanikat tekitada. Ma olen siiamaani niikuinii suhteliselt 2ral6igatud paigas rahulikult m2e otsas viibinud. Ja l2bir22kimisk6nelused k2ivad ning kuna surve streigi l6petamiseks on ylisuur, siis ma arvan, et mingile kokkuleppele j6utakse juba t2na. Minu lend v2ljub reede p2rastl6unal, nii et aega veel on.

Muidu on konverents ja muud yritused aina p6nevamaks l2inud. Sain oma postrit esitledes h22le k2hedaks r22kida ning tundub, et k6ige enam 6pin ma siit konverentsilt hoopiski iseenda, oma teadlikkuse ja teadmatuse kohta.

Eile oli teine pool p2evast vaba. K6igepealt korraldati linnaekskursioon Jeruusalemmas. V2ike kiilaka peaga papi pidas h2mmastamapanevaid loenguid Iisraeli ajaloost, probleemidest ja kommetest. N2htud sai Nutumyyr, Church of the Holy Sepulchre (selline kirik, kus sees on paigad Kristuse ristil88misest matmiseni), Via Dolorosa ja Davidi torn. N2gin ehtsat araablaste bazaari, mis oli samuti muljetavaldav. Yldiselt on hea ikka vaatamisv22rsuste juures giidiga k2ia, muidu oleks ikka ysna segane, miks inimesed erinevate kivikyhmude juures nutavad ja palvetavad.

6htul viidi meid 6htus88gile restorani, kust avanes miljonidollari vaade linnale, pakuti head-paremat ja 6petati k6hutantsu. Ilma k6hutantsuta tundub, et L2his-Ida riikides ikka l2bi ei saa.

T2na on konverentsi viimane p2ev. Loengusse kutsuv kelluke juba heliseb ja l2hen kuulan, mida on j2rgneva kahe tunni jooksul inimestel tarka r22kida MAP kinaasidest.

Ahjaa... ja t2na on esimene suveilm :D

1. raport

Pean kiiresti kirjutama, sest konverentsi loenguvaheajad on lyhikesed. Kohale j6udsin ysna minimaalse n2rvikuluga. Pinget hoidsid yleval esimese lennu hilinemine (kahe lennu vaheline aeg oli 1 tund), Viini lennujaama passikontrolli mitteteadlikkus Eesti Vabariigist ja selle kuulumisest Euroopa Liitu, yleyldse lennujaamat88tajate imestamapanev ebas6bralikkus ja taksojuhi s6im, kuna ta sai mu sihtkohast valesti aru (vale ja 6ige sihtkoha vahe oli umbes kilomeeter).

Olen oma 24h siinviibimisega omal nahal tunda saanud mitut asja:
1. Sabbat ehk puhkep2ev (siin laup2eviti) t2hendab t6esti seda, et midagi ei toimu. Pidin peaaegu kella 21-ni ootama hotellis oma tuba, sest pyha pidavad inimesed ei lahku sealt enne p2ikeseloojangut. Samal ajal on loomulikult restoran ja k6ik poekesed kinnni, nii et mul oli oma kaasaveetud raamatuhunniku yle v2ga hea meel. Lennujaam oli inimtyhi, kui vaevatud turvamehed, passikontrol8rid ja saabuvad reisijad v2lja arvata. Samuti k6ik t2navad ning yhistransport puudub samuti. T2na (pyhap2eval), kui Jeruusalemma l2ksin, oli k6ik vastupidi: kisa, k2ra, signaalitamist, reklaame ja muusikat ning eelk6ige inimesi ja autosid olid k6ik kohad t2is. Yksikul blondil noorel neiul pole m6tet ikka kellelegi t2naval v2ga otsa vaadata, muidu v6ib omale kohaliku haaremi koguda.

2. Turvakontrollid, mis kasvatavad inimese kannatlikkust t6eliselt kiiresti ja k6rgele tasemele. L2bi otsida v6idakse absoluutselt k6ikjal, ka t2naval. Automaatidega s6jav2elasi n2eb ika nuka peal, bussis (seal nad kyll reisivad nagu minagi), poes, restorani ja kohviku sissek2igu juures. Ja kui keegi j2tab kogemata kuhugi ilma j2relvalveta vedelema m6ne kotikese v6i pakikese, kutsutakse kohe kohale pommiryhm ja terve piirkond evakueeritakse. Mina t6desin seda t2na Jeruusalemma yhel peat2naval, kui ma bussi peale ruttasin. Astus mulle ligi yks automatiseeritud t6mmu mees ja k2skis ringi minna, sest keset teed seisvas bussis olevat pomm. See, et ma turistina ei tea n2iteks yhtki teist teed ja minu buss hotellikohta on kohe-kohe v2ljumas, ei huvita muidugi kedagi ja nii ma siis jooksujalu seiklesin valgete vanade kivist majade ja 6uede vahel. Vastupidiselt mu varasemale arvamusele ei tekita see olukord mus yldsegi hirmu vaid pigem turvatunnet. Annab tunda, et turvalisusauke yritatakse kinni m2tsida viimase piirini, et elanikel oleks hea ja rahulik.

Toidud on siin imehead. Kuigi k6ikidel asjadel on mingi kummaline magus maitse juures. Isegi keedetud porgandil. Ja mis imeasju nad k6rvitsaga teha oskavad! N2mm! Ja see magusus domineerib k6ikjal, millegip2rast ka linnat2navatel ning k6ikide naisterahvaste parfyymis, kelle k6rvale olen sattunud istuma.

Hotell on super ja tasemel. Kui aega saan (ilmselt m6ne loengusessiooni arvelt), l2hen basseini ja j6usaali tshekkama. Muidu olen muust maailmast t2iesti 2ra l6igatud - m2e tipus, 20 minuti bussis6idu kaugusel Jeruusalemmast, mis on l2him linn. Ideaalne koht konverentsi pidamiseks - rahvas ei jookse laiali.

Vot nii. Pean j2lle lippama.

PS Pildistada on jube raske, sest k6ik on pildistamist v22rt. Kergem oleks vist non-stop kaameraga ringi jalutada. V2ga teistmoodi on k6ik P6hja-Eurooplase silmale.

pee see ärr (soome hääldus)

Sellel nädalal pole ma peaaegu üldse tööd teinud. See-eest istusin mitu päeva PCR-i koolitusel. PCR (polymerase chain reaction) on üldsõnaliselt DNA amplifitseerimise meetod, mille 1983. aastal leiutas Kary Mullys ja sai õigustatult selle eest kümme aastat hiljem Nobeli preemia. Kes tahab meetodist rohkem lugeda, saab teha seda näiteks siit.

Aga ma ei taha siinkohal teha ülevaadet niivõrd PCR-i ajaloost, kui sellest, et käisin koolitusel seoses instituudi uue ostuga selles vallas. Osteti real-time masin ja just nädal enne koolitust soovitati mul seda meetodit seoses oma siRNA projektiga kasutama hakata. Ajastus oli ideaalne. Selle nädala kahe päevaga sai mulle selgeks, et PCR sellisena, nagu mul seda meetodit vaja on läinud, ei pälvi enam üleüldse mingit tähelepanu ja on by default kõikide molekulaarbioloogide ajusse salvestatud. Meetod on igasuguste lisavidinatega nagu värvid, filtrid, tundlikud kaamerad ja osavad arvutusprogrammid tehtud nii tundlikuks, et lisaks geeni amplifitseerimisele saab samade masinatega teha genotüpeerimist, SNP analüüsi ja DNA skaneeringut. Real-time analüüs lubab proovist detekteerida ka vaid käputäit (paarikümmet) mRNA koopiat.

Lisaks sellele avanes mu maailmapilt ka ühes teises aspektis. Et kusagil Saksamaa metsadesse on rajatud mitmetuhandepealine instituut, kellest mõnisada tegeleb ainult näiteks selle sama PCR meetodi edasiarendamisega, uute progede kirjutamisega, uute kemikaalide väljatöötamisega. Ja siis on loomulikult need inimesed, kes käivad mööda ilma ringi ja propageerivad oma toodet nii, et sul ei jää kahlustki, et see on parim, mis maailmas leidub. Professionaalsuse tipptase. Ja hästi organiseeritud koolitus on loomulikult üks parimaid reklaame firmale. Isegi kui mõne päeva pärast surfad netis ja leiad konkureerivatel firmadel üsna sarnaseid või isegi paremaid masinaid ja võimalusi.

Ülejäänud aja nädalast olen istunud ise arvutis ja mõõtnud käsitsi närviraku neuriitide pikkust, hargnemist ja mida kõike veel, sest meie artikli oponent tahtis seda. Õnneks on meil piisavalt palju kaasautoreid, kes kõik said mingi hunniku neuriite lugeda, sest muidu võib selle töö kätte hulluks minna. Ja laboratoorne õppetund: mõtle enne vähemalt kolm korda, mida kontrolliks kasutad. Et ei juhtuks nii, et negatiivne kontroll pärast pikka katset ilmneb olevat siiski valepositiivne jne. Seetõttu saan ma kineerimise katset veel ja veel teha.

Etendused lähevad ikka endiselt hästi, täna on minu jaoks viimane tulekul. Parim nali oli vist see, kui mu slovakist naaber Palo küsis tõemeeli, et kas ma olin see siniste juustega või valgete juustega solist :P Alles näidendi lõpupoole hakkas ta arvama, et äkki ma võin ka kooris laulda hoopis :D

Ja reedese päeva võtsin vabaks, sest olen maailma kõige aeglasem asjadepakkija. Ilmselt seepärast, et asjade pakkimine tekitab minus suure hunniku stressi ja kui mul aega on, siis kavatsen kogu selle stressi ka kenasti välja elada. Ehk siis: läheb kaua aega. Homme kell 8 hommikul väljub juba lennuk ja viib mu kõikide vastuseisude ja hämmastamapaneva ajaloo maale Iisraeli. Üritan sealt ka raporteerida, kui netti näidatakse.

Aga sinnamaani: "So long and thanks for all the fish!"

ooperist

Igale etendusele müüakse mitusada piletit, kriitika on olnud positiivne ja tuju hea. Kõige paremini kirjeldab kogu olukorda ilmselt hoopis trailer (sealt: "katso video").

Üks tegelane oli seal ka selline. Kes ütles, et mulle ei sobi lühikesed juuksed ja roosa värv? :p

Tvärminne

Meil oli neljapäeval grupiga väljasõit Helsingi Ülikooli zooloogiakeskusesse Tvärminnes pidamaks seminari, käimaks saunas ja puhkamaks veidi Helsingi ja instituudi tempost. Tvärminne asub umbes 125 km kaugusel pealinnast mööda mereäärt läände Hanko suunas ja tegemist on looduslikult imekauni kohaga. Kaunis isegi siis, kui on talv, pilved, udu ja tibutav vihmgi. Ja üleüldse peaksid erinevad töögrupid sagedamini koosolekuid ja seminare kusagil kaugemal pidama, sest selline tegevus on äärmiselt värskendav. Ettekanded olid väga huvitavad ning postrisessioonil sain suure huvi ning tagasiside osaliseks. Uued ideed on alati teretulnud, sest 10 pead on ikka enam kui kaks ning suudavad tavaliselt välja pakkuda m6tteid ja lahendusi, mida ise ei oska näha. Ja uusi asju meeldib mulle katsetada ka, isegi kui selle ainus kasu on l6puks meetodi 6ppimine ja teadusele otsest kasu ei too.

Meelelahutuslik osa kätkes endas sauna, jääauku, tantsu, tralli ja tagaajamist, meeletult palju meeletult head sööki, kelgutamist ja lindude pildistamist. Sain kätte tihaseid, musträsta ning siis veel mingi üleni kollase linnu, keda kohe määrata ei osanud ega oska veelgi. Ja seda, et märts on käes, kuulutavad pungad ja urvad nii mõnelgi puul ja põõsal. Aga võib-olla on Lääne-Soome lihtsalt üks soojemat sorti kant.

Aga naljakaid asju juhtus näiteks sel rindel, et mu grupijuht pani mulle südamele, et ma ikka mehele ei unustaks minna. Ja siis sai temaga pikemalt vesteldud teadusest maailmas ja Eestis ja tema minevikust. Olid ajad, olid kombed, ütleks ma selle tulemusena. Ja paljutki pole muutunud.

Teekond maailma lõppu:
Tihasepoiss ja pungad:

privaatsus on luksus

Kuna täna on selle nädala ainus päev, kus ma ei pea varahommikust hilisõhtuni jooksma kui orav rattas ja esimene kokkulepitud kohustus toimub alles pärastlõunal, otsustasin hommikul une täis magada. Ja nagu kiuste, keerab keegi kell 8 köögiukse lahti ja asub minu toa ukse taga puurima. Kes siin käinud, see näinud, et seinad-uksed on siin papist ja igasugune heliisolatsioon puudub. Ajasin end siis püsti, toppisin esimesed ettejuhtuvad riided selga ja läksin välja asja üle aru pärima. Vanaldane onuke ütles, et antennisüstemis tehakse muudatusi. Kell 8 hommikul?!?!? Nad võiks sellise häirimise peale siis igale korrusele teleka tuua kompensatsiooniks või nii. Ja majajuhatajale kaebama vist pole mõtet minna, sest ilmselt tema tellis need töömehed ja ütles, et öörahu on 23-7. Urrr...

lust ja r66m

Peale seda, kui ma olin hommiku läbi progega jamanud, sellest ametlikule support-tiimile, kohalikele itimeestele, pooltele s6pradele ja ka oma blogis halanud, läksin ja ilmutasin yhe pildi ära. Oh seda r66mu, mis mind nyyd valdab!!!! Juubeldamissoovi v6imendab veel t6siasi, et planeerisin ja viisin katse läbi täitsa ihuyksinda, sest mu juhendaja biokeemiast suurt midagi ei jaga. Ja sain täpselt sellise tulemuse, nagu ootasin :D Katsugu nad nyyd mulle magistrikraadi mitte anda!

imelikud progejamad

Kirjutasin eile instituudi itityypidele, et mul oleks jubedalt vaja m6nda refereerimisprogrammi, sest muidu on natuke tyytu käsitsi sadu tsiteeringuid magistritöösse toksida. Tuli siis yks kohale ja pani mulle sellise programmi nagu Reference Manager. Muidu täitsa tore programm mitmesuguste valikute ja v6imalustega, aga tal on yks kummaline kiiks kyljes. Nimelt, kui ma tahan sisestada tekstisisest lyhendatud refereeringut (a la Velthut et al. 2007), siis ta sisestab k6ik asjad 6igesse kohta ja paneb täispika refereeringu teksti l6ppu, aga aastanumbri koha peale tekivad hoopis lehekylje numbrid, kust see refereering ajakirjast pärit on. Ja ma olen k6ik setingud yle vaadanud ja pannud k6ikjale "autor ja aasta" ning isegi "output template´i" olen vahetanud, aga ikka sama jama. Proge miskipärast arvab, et lehekylje numbrid on aasta arv?!?!!? Kirjutasin uuesti itimeestele, aga nyyd on vaikus majas nende poolt (eile tulid nad 20 minuti pärast juba asju ajama). Kas kellelgi sel alal targemal inimesel oleks mulle anda mingeid vihjeid???? Mul on juhe täitsa koos.

kapitalismiajastu

Kummaline on see, et esimest korda olen ma paigas, kus pakutakse paremalt ja vasakult k6iksugu k6rgetasemelisi muusikaprojekte. Nagu näiteks see ooper, millest ma paar postitust tagasi pikalt kirjutasin. Keda ei ole, on tegijad! Eelmisel aastal "Hundimõrsja" ooperis olin ma veidi vanema generatsiooni kooriga, kus keskmine vanus kippus ikka julgelt yle kolmekymne. Saadi kokku selline keskpärane koor ja mind värvati sinna suhteliselt viimasel mintuil lahendamaks sopranikriisi. Tol ajal ma m6tlesin, et peredega inimestel v6ib-olla t6esti pole kuidagi v6imalik isegi kuuks ajaks v6tta poole töökoha mahulist kohustust juurde selleks, et teha nii vägevat projekti.
Seekord kutsuti inimesi aga ylikooli segakoorist (kekseltläbi minuvanused inimesed). Prestiizhikas ja puha, aga tulijaid oli 40-st 4!!! Selgus, et inimesed käivad parema meelega väikestes ansamblites kusagil syldipidudel väikse kopika eest viinalaule laulmas, kui teevad etendust korralikus teatris ja kuulsate lauljate ning lavastajatega. P6hjus lihtne: kui pappi ei purska, siis sõrme ei liiguta!

Kahju tegelikult, et isegi kunstis ei leidu piisavalt inimesi, kes oleks nõus asjaga tegelema hobikorras seepärast, et see sära silma toob, on hingele soojustandev, sotsiaalselt ergutav ning yleyldse lihtsalt tore. Võib-olla olen ise lihtsalt naiivne. Ja võib-olla kukub kohalikele selliseid võimalusi sülle iga päev ning nad on taolistest ettev6tmistest väsinud.

Kolm nädalat enne esietendust saime linna pealt ikka yhe 10-liikmelise ansambli kokku laenatud. Tenoreid pole näiteks yhtegi, aga mis teha. Elu on selline. Ja eks tegijad ise tahtsid ka odavalt läbi ajada ja lootsid inimeste teotahtele puhtast rõõmust. Aga mida pole, seda pole!

vahukoor...mmm... nämm!

Ma ei ole eriti suur magusate saiakeste austaja, aga vastlakukkel on tingimata yks suur erand selles valdkonnas. Lapsep6lve tavalisele kukkel-vahukoor tyypi maiusele on tekkinud m6ningate lisanditega alternatiivid. Näiteks kui vahukoore alla on pandud vaarikamoosi v6i martsipanikiht. Mmm... Ja täna on just kuklisöömispäev, vaatamata mitte just kuigi edukalt kahanevale vööymberm66dule :P

Soomlased on vastlahullud, täna l6hnab terve maailm hernesupi järele ja k6ik mäed on umbselt igas vanuses kelgutajaid täis. Mina ei kelguta, sest laulan kella 21-ni ooperit :D

Ja eile selgus veel selline t6siasi, et hispaanlastel on ka vastlakukkel popp, kuigi vastlapäeva neil yldse polegi! Petukaup, ma ytlen!

roosa päev

Ma lootsin, et mul õnnestub kuidagi tänasest päevast mööda jalutada, aga ei õnnestunud :D Lauale tõid hilised päkapikud šokolaadi ja kõige kreisim kaart on kindlasti see. Kisses for you!

muusikast veel

Mulle tundub, et ma ei olegi oma ooperiprojektist veel suurt midagi jõudnud kirja panna. Lisaks sellele, et hakkasin enne kevadet kõvasti trenni tegema, laulan ka modernses ooperietenduses "Fitness" (muusika autor Kirmo Lintinen ja libretto Veli-Pekka Hänninenilt). Jajah... modernne ooper tähendab seda, et aluseks on võetud barokkmuusika, visatud sinna igasugu vimkasid sisse ja teema on äärmiselt tänapäevane. Ooper räägib teismeliste probleemidest ning suur osa tegevusest toimub ühes tavapärases keskkoolis. Peategelane Leo on armunud kooli kõige popimasse tüdrukusee, Barbisse, kes on ühtlasi ka tema parima sõbra tüdruksõber. Leo suureks miinuseks teiste poiste ees on asjaolu, et tal kaalu na ülearu paistab olevat. Mida siis teha? Kuna dieedipidamine ja trennitamine piisavalt kiiret tulemust ei anna, ohverdab Leo oma mootorratta jaoks kogutud raha ja investeerib selle rasvaimusse. Üleöö muutunud poissi tabab koolis populaarsus, Barbi ning teiste tüdrukute südamete võit ning hea põli. Ilusast elust ei puudu kao ma varjukülg: Leo parim sõber teeb tüdruku kaotuse tõttu enesetapu ning Leo ei oska tüdrukute südameid hinnata vaid murrab neid üksteise järel.

Igatahes... Minu osaks on olla kord Leo siseelundid, koolikaaslased, hurjutajad ja südametunnistus. Kõlab imelikult? Just seda ta ongi. Juba ooperi tekst ise nõuab suhteliselt palju avatud meelt, et mitte naerma purtsatada või kohkunult oma varvastele laulma hakata.

Aga seltskond, kes asja veab, on äge. Koor on meil väike. Esialgu vaid topeltkvartett (ehk siis igat häält on vaid kaks), mis lisab üritusele palju vastutust, samas ka tunnet, et olen oluline. Täna näiteks harjutasime ühte paika, mida iseloomustab muusikalises mõttes ilmselt sõnapaar "modernne klassika" ehk siis midagi meloodiliselt täiesti ebakorrektset. Pärast kümmet korda laulmist jooksid kõrvad ikka sitavett ja tundus, et sellest asjast ei tulegi head nahka. Lavastaja Janne Lehmusvuo istub käsipõsakil ja ainult vaatab meid. Siis tõuseb püsti ja ütleb: "Kas see koht tundub teile lihtne või keeruline? Mis te arvate, kas te suudaksite selle laulmise ajal mööda põrandaid roomata?" Saalis võttis võimust umbes viieminutiline vaikus, mille jooksul oli kosta lõugade kolksatusi vastu põrandalaudu. Aga siis hakkasime ükshaaval kokutama, et noh... harjutamise tulemusena ikka vast saab... Ega see ainult alguses tundub selline muusikaliselt huvitav koht. Hehee :) Mulle meeldib, kui inimesed mitte midagi laulmisest ei tea ja siis üritavad välja mõelda, kas näiteks pea peal laulmisel võiks etenduse seisukohast menu olla :D

Esietendus on 10. märtsil. Kui ma Teid nüüd ära ei ehmatanud, siis äkki soovib mõni isegi vaatama tulla? Pileti hind on küll tsiba soolane, aga lohutuseks võin öelda, et Helsingi Ooperi etenduste hindadeni siiski ei küüni. Mina ise olen igatahes hullult põnevil ja arvan, et projektist tuleb veel naljakas ja huvitav asi välja.

eesti euroviisut

Oleks võinud ikka Romeo ja Julia võita. Oleks Bosnia-Hertsogoviinalt jms saanud äkki mõne punkti karismaatilisuse, emotsionaalsuse ja kirglikkuse eest. Neile seal lähevad sellised peale. Aga Gerli on ka tubli ja tore. Soomlaste punktid tulevad kindlasti :D

Eesti asjadest juhe koos

Välismaal elades tekib igasugu probleeme ja naljakaid arusaamatusi ja mitmetim6istmisi. Praegu on minu jaoks aktuaalne teema ravikindlustus. Seoses omamisega Helsingi Ylikoolis yli6pilasstaatust, sain mingisuguse raha eest mingisuguse yli6pilastele m6eldud tervisekindlustuse, mis lubab mul siin teatud polikliinikus arsti juures käia. Eelmisel aastal pyydsin endale mingi hullu nahaallergia kinni ning arst kirjutas mulle välja salvi, mis maksis nii palju, et pööritasin apteegis tykk aega silmi. Sest tuli välja, et selleks, et retseptiravimile ravikindlustus laieneks, peab mul olema mingisugune KELA kaart. See on siis midagi meie haigekassakaardi taolist. KELA kaarti yli6pilastele ei anta. Antakse töötavatele alalistele elanikele, kes on selles staatuses olnud 2 aastat v6i suudavad t6estada, et neil on sissetulek järgmiseks 2 aastaks. Minu sissetulek on stipp, aga see selleks.

Mina olen Soomes alaline elanik olnud poolteist aastat. Samal ajal olen ma olnud Tartu Ylikoolis yli6pilane. Haigekassa kindlustus peaks kehtima yli6pilastele, kes on Eestis alalised elanikud. Eesti rahvastikuregistrist visati mind aga enne j6ulu välja. Samas, kodanikuportaal ytleb mulle, et haigekassa ega ylikool ei tea, et ma Eestis enam alaline elanik pole.

Niiet... Kas ma teen praegu sääsest elevanti ja peaks jätma asjad nii kui on? V6i taotlema ikkagi "nui neljaks" seda KELA kaarti, et mul vähemalt yhes riigis oleks mingi täielik ravikindlustus? Ja siis ei tohiks mul ju topeltkindlustust olla mingi teise riigiga? Ja kas mul yleyldse v6ib tekkida probleemi, kui ma Eestis tahan arsti juurde minna v6i saan ma rahulikult riiki edasi petta, kui andmete yhildamist automaatselt ei toimu??? APPI!!!!! Miks mul on tunne, et ma olen kuhugi kahe systeemi vahelisse auku kinni jäänud?


PS Tegelt ma loodan, et mul ei teki yhtegi terviseprobleemi enne, kui kaks aastat siin elatud saab, ja selleks ajaks vast olen otsustanud, kauaks ma yldse jään.

elu kui lill - tehke järele :D

This Is My Life, Rated
Life:	7.8
Mind:	7.6
Body:	7.7
Spirit:	6.3
Friends/Family:	6.5
Love:	7.7
Finance:	7.7
Take the Rate My Life Quiz

Link tuli Pronto blogist.

väike sisenali

Ma õpetasin täna oma juhendajale, mis asi on Western blotting meetod ja kuidas seda tehakse. Vot niipidi käivad siis asjad. Hihiii!!!!

elu ja teravad uisud

Aeg lendab, töö sujub, elu möödub minust ülehelikiirusel ja mina hulbin seal sees kusagil. Juhtub nii palju, et kui kirjutamiseks mahti, siis ei ole kõik enam meeleski.

Talv on käes ja sellega on alanud ka minu lemmikspordiala ehk uisutamise hooaeg. (Ärge pange siis tähele, kui kevadel oma lemmikspordialaks korraga rattasõitu nimetan, eksole.) Soomes on uisutajate heaolu eest mitmekülgselt hoolitsetud: terve linn on kaetud tasuta hooldatud jääga, mis loodud peamiselt koolide spordiväljakutele. Parim kunstjääga liuväli Brahe asub Kallios jalgpalliväljakul (ja on ka niisama suur, kui üks jalgpalliväljak ikka) ning tema piiramatu kasutamine päevas maksab üliõpilasele ühe euro. Siin on küll, mida Jetil ja Harju mäel eeskujuks võtta. Seda liuvälja käisime siis kambakesi testimas eelmisel nädalavahetusel ning olime seal peaaegu ainukesed. Kunstjää poolt olen ma siis, kui tekib soov mingit uut trikki või nippi uiskudel õppida. Seda minusugusel algajal uisumeistril tuleb ette loomulikult kogu aeg. Viimane kord õppisin keerutama. Võinoh... neljal korral viiest tuli välja ka ja hoogu veel väga suureks ei ajanud. Tagurpidisõit on ka selge, kuigi vajab veel lihvimist.

Töönädal oli täitsa kreisi. Ajajaotus oli järgmine: 9-10h und, 10-12h tööd ning ülejäänud mõne tunniga sain isegi Coelho "Devil and Miss Prym" läbi loetud. Võin täie tõsiduse ja kindlusega tõdeda, et olen Coelho raamatutest välja kasvanud. Algavad viimased paljutõtavalt, aga lõpp tundub nagu oleks kirjanikul kuhugi kiire hakanud ja läheb hulluks rabistamiseks. No eks mitu bestsellerit välja andval kirjanikul ilmselt olegi kiire.

Töös sain mitu positiivset tulemust: Westerni DRG-dest, süstimine uute nõeltega tuli täitsa ilusti välja ning üleelmise nädala kultuuride värvimine nägi ka välja täpselt nii kui peab. Mõtteid tekkis ka, juhhuuu!!! Kooli osas niipalju, et sain magistrieksami viie (:D) ja Iisraeli sõit tundub hetkel ka aina kindlamaks muutuvat. Vaja on veel natuke bürokraatia paberimajandusega möllata ning kui kõik läheb õnneks, olen juba märtsi lõpuks pruun ja tark.

Eraelu õitseb suurte ja punaste roosiõite näol, mida iga kohtumine kaasa toob. Külm küll õitele ei halasta, aga soojus nendest jääb alles ja mõtted eelnevatest päevadest teevad südamele pai. Nüüd on paraku peal emotsionaalsed võõrutuskrambid.

Nautige ilusaid talvepäevi ja -päikest!

andke nõu!

Kumba peaks tegema: kas sõitma tasuta Iisraeli konverentsile või osalema ühes modernse ooperi etenduses? Ja seda kõike ajal, mil ma peaks tegelt üldse lõputööd kirjutama ja laboriasjadega busy-busy olema... Nuuks!!!!!

pilte

Aasta vahetus kunagi. Fotosüüdistudi sellest üritusest siin.

õpingud ja puhkus

Lõpuks ometi võin öelda, et mu magistriõpingud on läbi. Sain paksu raamatu loetud, kirjutasin ligi 3,5h ja 10 lk ja öelgu nad nüüd, et pole, mida joonlauaga mõõta :P Ei, tegelikult polnud selline grafomaania sugugi taotluslik, aga mis ma teha saan, kui üks küsimus hõlmas tegelikult umbes 50 lk materjali õpikust, neid küsimusi oli 3 ja lisaks veel seitse lühemat. Ohh... Aga vastasin ära kõik ja kui kellelgi tekib kunagi küsimus, et kuidas ta püsti seisab ja tasakaalu ei kaota, võin ma sellest pikalt rääkida. Samuti ka kaaliumkanalite ehitusest ja ajukoore arengust. Nüüd on igatahes igasugune õpkulugemise ja loengukuulamise tuju kadunud ja lubasin endale, et kui just mõnda huvitavat praktikumi ei pakuta, siis ma magistrantuuri jooksul enam ühtegi eksamit ei tee. Punkte rohkem kui küll juba koos.

Kahjuks lõppes magistrieksamiga ka ühtlasi mu pikk talvepuhkus. Homsest hakkan ajama atesteerimispabereid ja esmaspäevast tööasju. Mõtted on head ja motivatsiooni jagub. Tahaks ennast kokku võtta, vähem ringi lällata ja tasapisi magistritöö alapealkirju kokku klopsida ning otsast kirjutama hakata. Niikuinii läheb lõpupoole ralliks, selles pole kahtlustki.

Täna öösel oli mul imelik unenägu. Nii nagu on popp mõnikord lavastada teatris teatrit, siis mina nägin unes und. Nägin, et rääkisin klassikokkutulekul, kuidas olin unes näinud, et sain kihlasõrmuse, kui üks klassiõde, kes tegelikult ka abielluma hakkab, sirutas käe välja ja ütles, et "Näe! Ma sain päriselt!" Seepeale mingid tüübid haarasid ta sõrmuse ja uurisid ja puurisid ja lõpuks valmistasid tütarlapsele suure meelehärmi väitega, et see sõrmus polevatki käsitsi tehtud ega kalliskivi käsitsi lihvitud. No ma ei tea, kes neid asju tänapäeval ikka käsitsi teeb? Aga klassiõel oli igatahes kurb meel.

Ja magama ei saanud ma alguses jääda ühe jubenõmeda uudise pärast, mis minuni kohe pärast Soome saabumist jõudis. Kuulsin, et üks tüüp, kes meie laboris suve läbi tehnikuks oli, tegi omale jõulude puhul otsa peale. Uinuda püüdes hakkas mu kujutlusvõime muidugi ilusti tööle, süda läks pahaks ja nii ei saanudki magama jääda. Äärmiselt paha on juhtunust mõelda, sest töötasime seljad vastamisi ja tüüp oli vist isegi noorem kui mina. Kui keegi mu sõpruskonnast sellise trikiga hakkama peaks saama, keeraks see mu maailmapildi vist ikka päris pahupidi.

Kui nüüd veidi positiivsemale lainele tagasi pöörduda ja möödunud puhkusest rääkida, siis ma tahaks väga suure "aitäh!" öelda kõigile, kes sellest mingitpidi osa võtsid. Teid oli jubevaffa näha :D Ja kurb on mul sellepärast, et ma igale poole ei j6udnud. Nagu juba mainitud, tahtis magistrieksam võtta seitse nahka ja natuke veel. Ja kui Spordi tänaval soe ja südamlik ja pingevaba õhkkond poleks olnud, oleks ma umbes kolmesajandast leheküljest konstantselt nutnud ja karjunud kuni eksamini :P Vot sedasi.

magistrieksam

Ilgelt n6me on 6ppida magistrieksamiks (mis h6lmab endast 750 lk sisutiheda neurobioloogilise teksti l2bilugemist ja -t88tamist), kui muidu on elu nii ilus.