Sai taas l6unas käidud. Kolmapäeva 6htust reede hommikuni oli kultuuriprogramm pealinnas. Sai ära nähtud tuliuus kunstimuuseum, mis äravahetamiseni sarnasena siiski Kiasmaga näis. Oli yllatav, et pilti lubati teha. Samuti t6desin sydamerahuga, et ka 150 aastat ja rohkem tagasi olid eestlased ikka seda sama eestlase nägu, mille järgi neid ka praegu v6ib yle maailma eksimatult ära tunda. Öelgu veel keegi, et alates Lätist p6hjapoole pole mingit vahet enam teol v6i näol. Selgus ka t6siasi, et Eesti modernne kunst jääb Soome omale julgelt alla (seda ma tegelikult t6desin ka P6hjamaal, kus pool aastat tagasi Kiasma ainsaks eestlase poolt tehtud tööks oli videoinstallatsioon genitaalipidi vaia kylge kinniseotud mehest).
6htul oli teatriprogramm. "Tshapajev ja Pustota" Linnateatris. Näitlejatest teenis minu aplausi ära Rain Simmul, teised olid "OK". Ka Hele K6re v6iks ära mainida, sest esialgu ettekujuteldamatus kuulipilduri rollis sai malbe näitlejanna maru hästi hakkama. Raamatut ma kahjuks lugenud pole, aga v6iks ehk siiski. Palju häid m6tteid oli, äratundmis66mu tundsin ka, sest m6ned m6tted olid minu omad, minu ajusagarate vahelt korduvalt läbi käinud ja läbinäritud nätsuna k6nniteele jäänud. Et uusi vaateid oleks v6inud olla ehk tsibake rohkem, et oleks olnud v6imalust kilgata: "Nii ma polegi veel selle peale m6elnud!" Aga ei kilganud. Sest kui kogu maailm on ainult kujutlus minu peas, siis kus on see koht, kus on minu pea?
Liina juures oli uus elanik: sinist värvi viirpapagoi.Mul tuli hetkega lapsep6lvevaimustus tagasi. Kui ma olin kuskil 10-12 aastat vana, siis ma hullult tahtsin viirpapagoisid. Ja siis yhel synnipäeval (v6i olid need j6ulud?), kui ma olin enda arust oma ema juba surmani selle papagoijutuga ära tyydanud, olin ma kindel, et nyyd on see hetk. Sain plastmassist hobuse hoopis. Ilus hobune oli.
Reedel pidi olema perekondlik l6una (mitte minu perekonna oma) T6raveres, aga kuna Sass ostis omale uue motika (ilusa ja musta, markidest ei tea midagi), viidi läbi hoopis esimene kohalik grill shashl6ki ja vasikalihaga. Päike soojendas ninaotsa ja siidrit voolas ojadena. 6htul vaatasin telekast Mehi Mustas ja avastasin, et ei olegi seda totrust veel näinud. Samas naljakas totrus oli, muie tuli mitu korda suule. Kodumaine krimi-telefilm ei k6lvanud aga minu kassi saba allagi. M6ned isikud mängisid seal ahastamapanevalt halvasti ja syzhee oli ka pehmelt öeldes pooletoobine. Ma tunnen oma tutvusringkonnas palju avarama m6ttemaailma ja säravamate ideedega inimesi, miks kyll nemad ei taha filme teha, ah?
Laupäev-pyhapäev kodus. Syya-pildistada-sauna-vanni-magada-syya-pildistada (pai ja kalli sinna kuskile vahele).... Nägin esimesi sinilillli ja vähemalt kuute kollast liblikat. Nii et ei soovi kuulda yhtegi synoptikut sonimas midagi kylmast ja vihmasest suvest. Pyhapäeva 6htul viis buss mind 6deraasu juurde Rahumäele. See on piirkond pealinnas, mida ma väga halvasti tunnen. Seda nii ikka veel, kuna m6lemat pidi s6itsin tolles linnajaos autoga ja mitte roolis. 6deraasu korter on armas, armsam kui eelmine, sest läbikäidvaid tube ei ole ja muidu on ka kuidagi kodusem. Kassid olid sama lahedad nagu varem, ainult Kung-Ful oli jooksuaeg ja nii haledat nuttu pole ma juba ammu kuulnud. Orav Olgat hommikul näha ei 6nnestunud, ilmselt lahkusin liiga vara.
Pildid k6igest kirjeldatust lendavad yles niipea, kui saab täis järgmine kohustustering:
1. Eksam neljapäeval
2. 2 stipiavaldust koos sinna juurde kuuluva paberipahnaga
3. postri jaoks vajaliku materjali kokku panemine, postri kujundamine ja väljatrykk
4. Kontsert pyhapäeval
5. Millalgi peaks tööd ka tegema?
....
xxx. vot siin kuskil on isiklike asjade koht, kuhu kuulub ka fotokast piltide arvutisse laadimine, fotoshoppimine ja netti t6stmine. Saab-saab, ykskord ikka saab.