Samal ajal, kui akna taga viliseb lõikav tuul ja sajab midagi valget, mida ometi ei saa kuidagi lumeks nimetada, ärkas minu toas üles üks pisike Triinu. Ma ei teagi, kust ta täpselt tuli, kahtlustan, et hiire seest. Leidsin ta ukerdamast läpaka ja hiire vahel ning kui teda torkida püüdsin, pani hiire poole plagama.
Triinu oli tohutult uimane, ei nõustunud esialgu sõrmele ronima, lendu tõusmiset rääkimata. Tema selga kattis paks kiht tolmurulle, millest võiks järeldada, et kusiganes, see uni oli olnud pikk.
Mingil hetkel otsustas Triinu ikkagi oma teekonda minu sõrmedel jätkata: ikka üles ja alla, üles ja alla. Laua peale naastes jõudis teine vaid nurgani ja jäi sinna suurest väsimusest puhkama.
Viimati nähti Triinut laua tagumises nurgas juhtmetepundis tuigerdamas. Tegin selle avastusega peale hetkelist ehmatust, et äkki on teine läpakasse roninud ja peab seal igavest võitlust ventilaatoriga.
Kui keegi Triinut nägema juhtub, lehvitagu, andku edasi mu palavad tervitused ja soovid ilusaks algavaks novembriks. Kahju, et pilti ei mõiganud õigel ajal teha...
teisipäev, oktoober 31, 2006
ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd
Kes võttis minu juurest lahkudes kaasa mu öise une? Palun viivitamatult tagasi tuua!
Olenemata sellest, kui vara või hilja ma magama lähen, juhtub juba mõnda aega üks ja seesama asi. Kirjeldan eilset õhtut/ööd/hommikut.
Umbes 23.30 tahaks minna magama. Lähen teki alla, panen tule kustu. Mõtted lendavad peas nagu toimuks augustikuine tähesadu. Siuh-siuh! Napilt jõuan ühe lõpuni mõelda, kui teine pihta hakkab. Vahepeal liiguvad paralleelselt käsikäes ja põimuvad teineteisega.
Ajavahemikul 23.30-1.15 toimub ellpoolkirjeldatu, kusjuures keskmiselt iga kolmekümne minuti järel saabub hinge kerge rahutus ja kõht hakkab korisema. Okei, tõusen üles, panen tule põlema, lähen külmkapi kallale. Esimesel korral leian võileiva, teisel korral õuna, kolmandal korral piruka, neljandal.... "Jää juba magama!" kirun end.
Kell 1.15 vaatasin kella. Pärast seda toimus veel umbkaudu tunni jagu etendus, kus täpselt sel hetkel, kui hakkas mugavas asendis midagi rammestuselaadset saabuma, olin plõks üleval, jälle mingi ärev mõte peas.
Kell 7.30 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
Kell 8.00 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
8.30 lahkub Pirjo. Ok, me siis vist ei lähe koos tööle. Vaja kargud alla ajada.
Ja tegelikult ei ole täna viimastel nädalatel üldse esimene kord, kui nii läheb :(
Söögiisu on mul kadunud umbes septembrist saadik. Kui tavaliselt algab külmade saabumisega suurem nuumaperiood, nii et jõuluvaheaja järel ei ole mingit "enne" ja "pärast" efekti, siis sel aastal on oht, et mind lüüakse varsti "-5 klubist" välja. Mitte et ma üldse ei sööks, aga söögikorrad toimuvad peaasjalikult tänu mõistusele ja mõttele, et "nüüd on vist (kellale vaadates) paras aeg midagi põske pista," nagu ütles Puhh. Kõht ei ole kunagi tühi, väljaarvatud, kui ma öösel tundideks vahtima jään.
Ja töötegemist segab praegu väike laulufaktor, mis on iseenesest väga tore ja vaheldusrikas. Homme esitan Joonas Kokkoneni "Reekviemi" ja neljapäeval on kavas renessanssmuusika kontsert suures jaos a capella. Mul on Soomes nii erudeeritud sõpruskond, et ära võib ehmatada. Käivadki mu kõikidel kontsertidel!!!
Olenemata sellest, kui vara või hilja ma magama lähen, juhtub juba mõnda aega üks ja seesama asi. Kirjeldan eilset õhtut/ööd/hommikut.
Umbes 23.30 tahaks minna magama. Lähen teki alla, panen tule kustu. Mõtted lendavad peas nagu toimuks augustikuine tähesadu. Siuh-siuh! Napilt jõuan ühe lõpuni mõelda, kui teine pihta hakkab. Vahepeal liiguvad paralleelselt käsikäes ja põimuvad teineteisega.
Ajavahemikul 23.30-1.15 toimub ellpoolkirjeldatu, kusjuures keskmiselt iga kolmekümne minuti järel saabub hinge kerge rahutus ja kõht hakkab korisema. Okei, tõusen üles, panen tule põlema, lähen külmkapi kallale. Esimesel korral leian võileiva, teisel korral õuna, kolmandal korral piruka, neljandal.... "Jää juba magama!" kirun end.
Kell 1.15 vaatasin kella. Pärast seda toimus veel umbkaudu tunni jagu etendus, kus täpselt sel hetkel, kui hakkas mugavas asendis midagi rammestuselaadset saabuma, olin plõks üleval, jälle mingi ärev mõte peas.
Kell 7.30 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
Kell 8.00 heliseb kell. Pole mõtteski üles tõusta.
8.30 lahkub Pirjo. Ok, me siis vist ei lähe koos tööle. Vaja kargud alla ajada.
Ja tegelikult ei ole täna viimastel nädalatel üldse esimene kord, kui nii läheb :(
Söögiisu on mul kadunud umbes septembrist saadik. Kui tavaliselt algab külmade saabumisega suurem nuumaperiood, nii et jõuluvaheaja järel ei ole mingit "enne" ja "pärast" efekti, siis sel aastal on oht, et mind lüüakse varsti "-5 klubist" välja. Mitte et ma üldse ei sööks, aga söögikorrad toimuvad peaasjalikult tänu mõistusele ja mõttele, et "nüüd on vist (kellale vaadates) paras aeg midagi põske pista," nagu ütles Puhh. Kõht ei ole kunagi tühi, väljaarvatud, kui ma öösel tundideks vahtima jään.
Ja töötegemist segab praegu väike laulufaktor, mis on iseenesest väga tore ja vaheldusrikas. Homme esitan Joonas Kokkoneni "Reekviemi" ja neljapäeval on kavas renessanssmuusika kontsert suures jaos a capella. Mul on Soomes nii erudeeritud sõpruskond, et ära võib ehmatada. Käivadki mu kõikidel kontsertidel!!!
esmaspäev, oktoober 30, 2006
üleskutse ooperiteadlikele inimestele
Ootan pakkumisi ja soovitusi lüürilisele, paindliku häälega sopranile ooperiaariate osas. Pakkumisi v6iks alustada Rossinist ja lõpetada kusiganes. Eniuann???
kolmapäev, oktoober 25, 2006
päeva nali
Vestlus MSNist kalli pinginaabriga algas arutlemisest mõlemapoolse düsgraafiaprobleemi üle:
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
mul on ka probleeme kirjutamisega - mihkli nimi ei tahtnud enne 3 korda välja tulla. vbla on vaja prille
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
irw
agne says:
:)
agne says:
ja siis on terve päev selline mõnud tuju olnud
agne says:
mõnus
agne says:
apppi!!!!
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
ja ilmselt on prille vaja ka siis, kui vaatad, et tänaval on täitsa kena mees, ilus šikk mantel ja kiftid tumedad lokid ja isis kui lähemale jõuab, tuleb välja, et on peeter oja!!! no krt.
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
haaa....!
agne says:
:):):):):):):):):):):):):)
---------------------------------------------------------------------------
Hommik oli ka äge. Ärkasin naeratus huulil, sest olin öösel sõitnud aukliku laevaga mööda jõge ja üle kivide koos turistiparvega, kes soovisid remonditöökoda näha, värvinud Ivari vannitoa seina lillaks ja mõelnud, miks Pirjo küll meie kodus valge kitliga ringi käib. Tänane kuupäev vist soosib jaburusi.
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
mul on ka probleeme kirjutamisega - mihkli nimi ei tahtnud enne 3 korda välja tulla. vbla on vaja prille
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
irw
agne says:
:)
agne says:
ja siis on terve päev selline mõnud tuju olnud
agne says:
mõnus
agne says:
apppi!!!!
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
ja ilmselt on prille vaja ka siis, kui vaatad, et tänaval on täitsa kena mees, ilus šikk mantel ja kiftid tumedad lokid ja isis kui lähemale jõuab, tuleb välja, et on peeter oja!!! no krt.
emotional. väsinud inimestest ja iseendast. says:
haaa....!
agne says:
:):):):):):):):):):):):):)
---------------------------------------------------------------------------
Hommik oli ka äge. Ärkasin naeratus huulil, sest olin öösel sõitnud aukliku laevaga mööda jõge ja üle kivide koos turistiparvega, kes soovisid remonditöökoda näha, värvinud Ivari vannitoa seina lillaks ja mõelnud, miks Pirjo küll meie kodus valge kitliga ringi käib. Tänane kuupäev vist soosib jaburusi.
pühapäev, oktoober 22, 2006
POTF
See sissekanne on kirjutatud täna hommikul kella 3 ajal, kuid tehniliste viperuste tõttu jäi tol hetkel avaldamata. Ma kopeerisin ta siia originaalsel kujul, kaine pea ja puhanud mõistusega kommentaare võib lisanduda hiljem :)
---------------------------------------------------------------------------
Ma olen vist umbes 10x või enam selles blogis maininud et mind absoluutselt hämmasatb soomlaste kergemuusika kõrge tase. Mitte et nad teevad jazzi uskumatult hästi, nad ka rokivad nii, et maa must. Hääküll, Poets of the Fall kuulub küll meloodilise ja kerge roki hulka, aga siiski... maa oli täna öösel peale südaööd Virgin Oil restoran/klubis must mis must, rahvas viskas näppu, tukka ja õõtsus samas taktis seinast seina, laest laeni. Piletid Soomemaa rokikuulsuste kontserdile olid juba mõnda aega välja müüdud.
Sellest segadusest ma ei hakka pikalt heietama, et kontserdi algus oli välja kuulutatud kella 21-ks, aga tegelik algus toimus peale südaööd nagu ennist mainitud. Kui "Locking up the Sun" kõlama hakkas, tabas mind kerge kultuurishokk. Ma millegipärast täiesti tõsimeelselt ja siiralt uskusin, et nii tõsise tekstiga laule teevad umbes keskealised ja vähemalt sama õsised mehed, kui nende laulude sõnum. Lavale hüppas aga blond noor nolgike, kes kukkus kohe mikrofoniga amelema ja jättis esialgu väga libeda mulje. See, et ma inimesi viimasel ajal vanemaks pean, kui nad tegelikult on, tuleb ilmset sellest, et ma ise pole eam mitte 17, millena ma end tunnen. Ning mis poisu olekusse puutus, siis ma kas harjusin sellega ära või ta võttis end järgnevate lugude jooksul kokku :)
Vahel ma arutlen selle üle, et kas ülbitsemine ja staaritsemine on õigustatud, kui inimene midagi tõeliselt hästi teeb. Jätan selle küsimuse kuskil mujal arutamiseks. Fakt on see, et tüübil oli hääl, mis pani mind tõesti suu ammuli vahtima. Ei, ei ole see mingi plaadistamise trikk (nagu ka kogu ülejäänud bändi sound), et tüüp suudab oma häälega laulda ühelt poolt mesiimalalt "Stay, I need you here for the new day to come!" ("Stay") ja röögatada järgmises laulus mikrisse "Don´t mess my hair!!!" ("Don´t mess with me") nagu esimene ja viimane rokikunn maa peal.
Jah, ballaadidest ma tõesti suurt palju varem ei pidanud ja arvasin, et tegemist on väikestest tüdrukutest pisarate kiskumise ja fännikogukonna loomise eesmärgiga. Aga nii mõnigi neist (just eriti see enne mainitud "Stay") pani ka minul külmavärinad pealaest varbaotsteni vudima.
Laval oli korraga seitse meest ja ma ei leidnud neil igaühel eraldi ega ka bändil tervikuna professionaalsuse ja soundi osas ühtegi auku. Sellist möllu, tralli ja showd ma ühelt jäise põhjamaa bändilt ei oodanud ja ka rahvas ei vajanud soojenduseks tundidekaupa nuiamist nagu seda nii sageli nähtud. See on Soome kohapeal kindlasti üks positiivne üllatus.
Vaid veidi enam kui tunni pikkuse kontserdi tulemus on see, et uni on läinud, hüppan ringi nagu duracelli jänku ja oma vaimustust pole kell pool kolm jagada kellegagi peale oma blogi. Kontserdil ei esiatud ühte mu lemmikut "May-be tomorrow is a better day", mis ilmselgelt näitab, et kauaoodatud parem päev ongi vist siis käes.
Inimeste kohta mõtlesin ma täna välja nii palju, et:
1. Kaks tundi ootamist viis mind teravale arusaamisele sellest, kellega ma oleks tahtnud need kaks tundi oodata. See inimene pole aga ligilähedalgi, ei siin linnas ega riigis ega kuskil mujal minuga kui vaid mõtetes. Päris julm ja alatu niimoodi teisele naha vahele pugeda.
2. Inimesest, kes mulle tänased kontserdipiletid kinkis, mõtlen ka natuke teisiti (loe: paremini), kuigi sõnad, millega ta need kinkis, teevad senimaadi haiget. Ropult.
3. Minu puhtalt eesti keelt rääkivast Läti naabrist Sintijast sai täna minu agiteerimise tulemusena samuti POTF-i fänn :D Lisaks üritasin a talle seletada, mida tähendab eestikeelne sõna: "nõme". Kohe mõtlema pani. Kui elu on nõme, siis öeldakse "Life sucks!" ja millegi parema peale ma justkui ei tulnudki. Kas siis ei olegi teistes keeltes olemas selliseid sõnu???
---------------------------------------------------------------------------
Ma olen vist umbes 10x või enam selles blogis maininud et mind absoluutselt hämmasatb soomlaste kergemuusika kõrge tase. Mitte et nad teevad jazzi uskumatult hästi, nad ka rokivad nii, et maa must. Hääküll, Poets of the Fall kuulub küll meloodilise ja kerge roki hulka, aga siiski... maa oli täna öösel peale südaööd Virgin Oil restoran/klubis must mis must, rahvas viskas näppu, tukka ja õõtsus samas taktis seinast seina, laest laeni. Piletid Soomemaa rokikuulsuste kontserdile olid juba mõnda aega välja müüdud.
Sellest segadusest ma ei hakka pikalt heietama, et kontserdi algus oli välja kuulutatud kella 21-ks, aga tegelik algus toimus peale südaööd nagu ennist mainitud. Kui "Locking up the Sun" kõlama hakkas, tabas mind kerge kultuurishokk. Ma millegipärast täiesti tõsimeelselt ja siiralt uskusin, et nii tõsise tekstiga laule teevad umbes keskealised ja vähemalt sama õsised mehed, kui nende laulude sõnum. Lavale hüppas aga blond noor nolgike, kes kukkus kohe mikrofoniga amelema ja jättis esialgu väga libeda mulje. See, et ma inimesi viimasel ajal vanemaks pean, kui nad tegelikult on, tuleb ilmset sellest, et ma ise pole eam mitte 17, millena ma end tunnen. Ning mis poisu olekusse puutus, siis ma kas harjusin sellega ära või ta võttis end järgnevate lugude jooksul kokku :)
Vahel ma arutlen selle üle, et kas ülbitsemine ja staaritsemine on õigustatud, kui inimene midagi tõeliselt hästi teeb. Jätan selle küsimuse kuskil mujal arutamiseks. Fakt on see, et tüübil oli hääl, mis pani mind tõesti suu ammuli vahtima. Ei, ei ole see mingi plaadistamise trikk (nagu ka kogu ülejäänud bändi sound), et tüüp suudab oma häälega laulda ühelt poolt mesiimalalt "Stay, I need you here for the new day to come!" ("Stay") ja röögatada järgmises laulus mikrisse "Don´t mess my hair!!!" ("Don´t mess with me") nagu esimene ja viimane rokikunn maa peal.
Jah, ballaadidest ma tõesti suurt palju varem ei pidanud ja arvasin, et tegemist on väikestest tüdrukutest pisarate kiskumise ja fännikogukonna loomise eesmärgiga. Aga nii mõnigi neist (just eriti see enne mainitud "Stay") pani ka minul külmavärinad pealaest varbaotsteni vudima.
Laval oli korraga seitse meest ja ma ei leidnud neil igaühel eraldi ega ka bändil tervikuna professionaalsuse ja soundi osas ühtegi auku. Sellist möllu, tralli ja showd ma ühelt jäise põhjamaa bändilt ei oodanud ja ka rahvas ei vajanud soojenduseks tundidekaupa nuiamist nagu seda nii sageli nähtud. See on Soome kohapeal kindlasti üks positiivne üllatus.
Vaid veidi enam kui tunni pikkuse kontserdi tulemus on see, et uni on läinud, hüppan ringi nagu duracelli jänku ja oma vaimustust pole kell pool kolm jagada kellegagi peale oma blogi. Kontserdil ei esiatud ühte mu lemmikut "May-be tomorrow is a better day", mis ilmselgelt näitab, et kauaoodatud parem päev ongi vist siis käes.
Inimeste kohta mõtlesin ma täna välja nii palju, et:
1. Kaks tundi ootamist viis mind teravale arusaamisele sellest, kellega ma oleks tahtnud need kaks tundi oodata. See inimene pole aga ligilähedalgi, ei siin linnas ega riigis ega kuskil mujal minuga kui vaid mõtetes. Päris julm ja alatu niimoodi teisele naha vahele pugeda.
2. Inimesest, kes mulle tänased kontserdipiletid kinkis, mõtlen ka natuke teisiti (loe: paremini), kuigi sõnad, millega ta need kinkis, teevad senimaadi haiget. Ropult.
3. Minu puhtalt eesti keelt rääkivast Läti naabrist Sintijast sai täna minu agiteerimise tulemusena samuti POTF-i fänn :D Lisaks üritasin a talle seletada, mida tähendab eestikeelne sõna: "nõme". Kohe mõtlema pani. Kui elu on nõme, siis öeldakse "Life sucks!" ja millegi parema peale ma justkui ei tulnudki. Kas siis ei olegi teistes keeltes olemas selliseid sõnu???
Tellimine:
Postitused (Atom)