neljapäev, veebruar 10, 2005

melanhoolia

Täna valdas mind laboris tõde: ma lähen sealt ära. Minu töö jääb pooleli ja ma lahkun kõige armsamatest, naljakamatest, nilbematest ja ülbematest, kuid maailma abivalmeimast laborikaaslasist. Mõned inimesed on asendamatud ja unustamatud. Samas ei kujutakski ma meie laborit ilma Ivari ja Aareta ette. Ja ka teiste jaoks on ülikooli labor siiski pigem vahepeatus.
Tänase tõdemuse tõi asjaolu, et jutt läks teemavahetuse peale. Ja klimp tõusis kurku, uskumatu. Nüüd kodus juba neelan pisaraid. Ise teen oma elu keeruliseks.

1 kommentaar:

Liina ütles ...

*kraabib lume alt välja esimese sinilille ja ulatab agnele.