Sain täna ühe kogemuse võrra jälle elus rikkamaks. Nimelt oli meie maja ühistu üldkoosolek. Ma pole tõsimeeli varem sellisel üritusel käinud, aga kuna Edda-Merike kui korteriomanik ei saanud minna ja käskis Helenil kindlalt osa võta, läksin mina moraalseks toeks.
Mul oli täna tõsiselt kahju meie revisjoni komisjoni esimehest, kes ilma mingi tuluta oma tööd teeb praktiliselt ihuüksinda, sest teised liikmed ei suvatse kunagi kohal olla. Asi lõppes sellega, et onu vihastas mingi pröökava tädikese peale, kes pildus mõtetuid süüdistusi ja muud soppa kõigile, kes julgesid vähegi suud paotada, ning astus oma kohalt tagasi. Samuti sai suure sõimu osaliseks ühistu esimees, kes miinimumpalga eest kogu ülejäänud lobitööd teeb ja jõululaupäeval avariiolukorras kaelani sitases vees istub, kui vaja. Ja tädike arvas, et võiks tema palka ikka vähemaks võtta. Ja siis ei tohiks üleüldse hääletustest osa võtta inimesed, kes on küll korteri (või isegi kolme korteri) omanikud, aga ise reaalselt majas ei ela. Ikka kõik ühe ja sama tädi arvates. Sellised tuleks aju siirdamisele saata.
Ehh... aga tundus, et meie 70ndatel ehitatud ja paarikümneks aastaks mõeldud majast võib pikapeale ikkagi asja saada.
Üldiselt võib tänaõhtuse meelelahutuse kokku võtta üe sõnaga: tragikomöödia.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar