teisipäev, oktoober 04, 2005
kas ma nyyd hakkangi hulluks minema?
Mingi imelik asi on. Ma ei suuda enam inimesi v6tta sellistena, nagu nad on. Ma ootan vähemalt osadelt neist mingit kindlat käitumist mingi kindla mustri järgi. Ja just need, kellelt ma seda ootan, ei saa sellega hakkama ja petavad niisiis minu ootusi. Huvitav, miks see nii on? V6i hoopis, miks ma varem pole märganud, et mul sellised ootused on? V6i miks mul äkki on nad nyyd?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
7 kommentaari:
See on täiesti normaalne, kõigil inimestel on nii. Kui sul seda varem polnud, siis pigem tuleks püstitada küsimus nii: kas sa nüüd hakkadki normaalseks muutuma?
nõus geaga. ma arvan, et tegelikult on sul need ootused kogu aeg olnud, aga alateadlikult (kõik ju eeldame tegelikult kindlatelt inimestelt enam-vähem kindlat käitumist. sellel vist suhted rajanevadki, pealegi on kindlal käitumisel suur kaal ka selles, kuivõrd meile keegi meeldib/ei meeldi). seega...relaks.
Hakkad täiskasvanuks saama.
Sulle tuttav M. Saksamaalt murdis sama küsimuse üle pead umbes samas vanuses kui Sina. Tema püstitas küsimuse selliselt - miks ma ei soovi enam kõiki inimesi, kes minu ukse taha tulevad, sisse lasta?
Jõudsime tookord üheskoos arusaamisele, et iga inimene valib oma sõbrad siiski vastavalt oma ootustele (ainult sugulasi ei saa kahjuks valida). Kes meie ootustele ja väärtushinnangutele ei vasta, las nad siis olla - nad ei pea olema meie sõbrad.
Emm.
Ma lihtsalt olen varem kogu aeg arvanud, et elu on lihtsam elada, kui teistele inimestele mingeid ootusi ei sea. Niikuinii käituvad nad omamoodi, m6tlevad omamoodi ja on ju teistsugused kui mina. Kui ma hakkan lootma, et k6ik käituks nii, nagu mina seda tahan, peaksid teised olema kas minusugused v6i vähemalt lugema mu m6tteid. Kumbki ei ole aga t6enäoline. Milleks siis yldse loota sellise v6imatu asja peale ja oma elu keeruliseks teha? See toob muresid rohkem kui r66me igal juhul.
Kes on öelnud, et elu peab lihtne olema...
Tõeline sõber loebki Su mõtteid...
Sa ju valid ikka oma kaaslasteks inimesed, kellel on Sinuga sarnased väärtushinnangud.
Kui Sa ei sea teatud ootusi oma sõpradele, elukaaslasele, lastele - mis siis saab? Sa ju ei soovi, et sõber Su saladusi reedaks. Sa ei soovi, et elukaaslane hülgaks lapsed, jooks ja laaberdaks. Sa ei soovi, et lastest saaks narkarid jne - ikka korralikud inimesed. Kui need ei ole inimestele seatud ootused, siis mis need veel on?
Ja kui neis pettud, siis on tõesti valus. Elu!
E.
ei.ei. ei.
tegelikult on asi selles, et me oleme vaimselt laisad. me loome tutvuse alguses (ja pahatihti ka enne, juttude põhjal) inimesest enda jaoks mingi pildi - välimus, hääl, käitumine - ja salvestame oma aju kõvakettale. Edaspidi me vaid kontrollime põhiparameetrite paikapidavust, kui erinevus ei ole liiga suur, siis reeglina seda pilti ei korrigeerita.
Ent inimesed muutuvad. Meil on raske neile seda muutmist möönda, eriti vanemas eas, mil mälu hakkab täis saama ja mäluruumi piiride nihutamine läheb keeruliseks. Kui mõni inimene, kes meie mälulahtrites liigitus "blondide suitsetavate tibide" hulka, peaks ootamatul pea punaseks ja mõtteviisi roheliseks muutma, siis oleksime segaduses... ja see tähendabki, et me ei taha teisele inimesele tema muutumist möönda.
Veelgi raskem on liigutada grupisiseseid võimutasandeid, ntks kui mingi suhtlusgrupi luuser peaks ootamatult teraapiasse minema, naise/mehe võtma, edutuma ja seeläbi enesekindlamaks muutuma, siis alateadlikult püüame me ikka teda endisesse luuserirolli tagasi suruda. Ja vastupidi.
lisaks kõigele muule pakub ühiskond meile ka rea valmisstampe, mille kohaselt inimene välimusega A ja rõvastusega A1 peaks käitumiselt ja iseloomult olema A2, kuigi tegelikult...
võib inimene, kes riietub B1, osutuda lahtikoorimisel välimuse poolest C-ks ja käitumiselt A2-ks...
aga nii mugav on valmistüüpe kasutada, jah... ja eks see ongi täiskasvanuks saamise tunnus - lapseea loomulik immuunsus sedalaadi stampide vastu kaob
Postita kommentaar