ammustest aegadest

Pole juba m6nda aega kirjutanud midagi. Eluvaim on veel sees, muretsemiseks pole p6hjust. Yldiselt teen tööd, käin koolis ja vaba aega veedan nii, et magamiseks seda ei jää. Kirjutamiseks ammugi mitte. Näiteks võtsin ükspäev kätte "Da Vinci koodi" (Dan Brown) ja lugesin öösel kella 4-ni. Vot selline raamat siis. Tol kellaajal tuli aga m6itus pähe ja silm vajus kinni. Kui raamatu päris läbi saan, siis v6in pajatada sellest pikemalt, senikaua lugege meediaarvustusi.

Kahel hommikupoolikul eelmine nädal jõudsin kahetsusväärselt hilja laborisse. Mõlemal korral sattusin aga mööda minemast ühest naisterahvast. Ta oli nii umbes 80-tuuris, märgatava küüru ja tugevalt lonkava jalaga. See-eest vehkis ta aga rõõmsalt kõnnikeppidega ja tegi hommikust sporti nagu noor tütarlaps. Selliseid vanainimesi on lausa rõõm kohata ja siin riigis juhtub seda sageli.

Ise võtan end juba teist nädalat kokku, et muretseda endale ülikooli spordiklubi aastakaart ja kobida jõusaali või kuhugi. Sulgpall läheb hästi. Viimane kord tegime paarismängu ja mängisime 2 tundi (!), kann andis järgmine päev ikka tunda. Hea uudis on, et olen ka väljaspool laborit leidnud sulgpalli huvilisi/oskajaid ning loodetavasti saab tulevikus tihedamini platsile. Siis jääks nüri jõusaalis nühkimine ära...

Laboris olen ma viimasel ajal lugenud rakke, nii et silmade eest virvendab. Esiteks on proove palju. Teiseks tuleb neid lugeda nii UV kui FITC filtriga, et eristada GFP-d ekspresseerivaid ja lihtsalt neuronaalse markeriga värvitud rakke. Brrr... Ruum ise on kottpime, ainsad valgussähvatused tulevad mikroskoobist ja otse silma.
Muidu ootan huviga, et juba süstima saaks. Rakke siis... DNA viimiseks tuuma käsitsi. Kui selle selgeks saan, olen vinge mutt.

Kodus on rahulik: naaber kolis välja ja uuest pole kippu ega kõppu. Ega ma nurisegi, elan justkui 1-toalises korteris, ainult suurt tuba pean jagama võrdlemisi toredate kaaslastega.

Pühapäeval sai käidud kuulamas seda koori, kuhu ma ülehomsest laulma lähen. Repertuaari valik oli huvitav - nüüdisaegne klassikaline muusika. Sealhugas esitati ka kaks Pärdi lugu, millega koor kahjuks kuigi hästi hakkama ei saanud. Hoidsin terve aja hinge kinni ja mõtlesin, et kas veavad ikka lõpuni välja või jaa... Teised lood läksid see-eest täitsa kenasti (Goreck, Shnittke, Pendereck) ja üldiselt täitis kontsert mind oodatud hingedepäeva rahuga (soomlased pühitsevad seda alati nädalavahetusel pärast päris hingedepäeva). Jõulukontsert on meil detsembri keskel suures Toomkirikus. Jajah, seesama kupliga valge kirik, kuhu kõik turistid tassitakse. Tulge kuulama!