Eileõhtune Lsrs von Trieri "Breaking the Waves" oli muljetavaldav. Ma olen tema filme juba üksjagu näinud, kuid siiski suudab ta millegagi alati üllatada. Ei ole vaja liigseid sõnu ega temperamenti, vaid sädet, mis põleb igaühe silmas ja südames. Näitlejad olid hästi valitud, toimumispaik väga trierilik, ei mingit liigset ilu kusagil. Sõnum ei olnud siiski väga originaalne: armastuse jõud võidab kõik ning imed sünnivad harva, aga siiski sünnivad.
Mati Undi raamatut "Pingviin ja raipekass" lugesin mõni päev tagasi. Raamat oli välja antud 1992. aastal, tegevus toimus mõni aasta varem. Uskumatuna tundus see, et mul oli tollest ajast isegi üht-teist meeles. Või siis oli asi selles, et lähiminevikust kuuleb ikka ümberkaudsetelt palju. Ajusagaratesse oli jäänud mingi pilt, mis tolle raamatuga üllatavalt hästi sobis. Ja mõned Undi sümbolid olid vaimustusttekitavad: ajalehekuulutused, pidevalt tõusev hamburgeri hind, seosed välismaailmaga, valuutamured... Ennast ja enda kohta otsiva isiku mõtted läksid jälle kohati minu omadega kokku.
Täna on jaanipäevajärgne päev. Otepää apteegid on peavalutablettidest tühjad ja päikest ka ei paista :( Vihmaähvardusel ma vist ümber-Pühajärve-ringi rattaga praegu ette ei võta. Kui, siis õhtupoole.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar