... sai tehtud palju asju. Akadeemilises mõttes olin tubli, tegin 2 nädalaga kaheksa punkti ja uskuge, need ei tulnud kergelt. "Närvisüsteemi haiguste" eksam oli ülikirves: 3,5 päevaga jõudis materjali napilt läbi lugeda. Avastasin õppeprotsessi käigus, et ilmselt on mul "early onset Alzheimer". Sest mille muuga seletada järgmist seika. Istun eksamil, vaatan küsimust, tean, et olen seda materjali lugenud. Tean, millal olen seda materjali lugenud, et olen teinud selle kohta oma vihikusse märkmeid ning mäletan isegi seda, millisel lehekülje positsioonil need märkmed asuvad. Mida ma lomulikult ei mäleta, on see, mis need märkmed olid. Ja jäigi küsimus vastamata. Pärast eksamit avasin vihiku ja täpselt minu mäletatud paigas oli selgesõnaline vastus küsitud probleemile. Suureks õnneks võib lugeda asjaolu, et ette antud kuuest küsimusest tuli vastata vaid neli, nii et tegelikult ma eksamisse tühja kohta jätma ei pidanud. Nõme lugu ikkagi. Nüüd on aga igavesti meeles parkinsonismi ja mitokondrite vaheline seos. Maria pärast lohutas, et nii suure materjali nii vähese ajaga pähetagumise tagajärjel on ajutine mälukaotus loomulik nähtus.
Hää küll. Pärast eksamit ma magasin, magasin ja magasin ning neljapäeval käisin ooperis. Etenduseks Maxwell Daviese "The No. 11 Bus". Peter Maxwell Davies on sama vana kui mu vanaema ning oli juba lapsena geenius. Tema tööde nimekiri on aukartustäratavalt pikk ning oma loomingulise panuse eest modernsesse klassikalisse muusikasse kutsuvad inglased teda eesliitega "Sir". Etendus ise oli umbes nii hipp, kui ma kartsin. Väikeses projektis esines 3 lauljat (2 neist juba "Hundimõrsjast" tuttavad Essi Luttinen ja Petri Bäckström, liskas veel Jussi Merikanto), näitleja Esko Mäkela ja tantsija Reijo Kela. Kõik kandsid oma rolle väga hästi välja. Just rolle, sest igaühel neist tuli 45 minuti jooksul etendada 3-6 persooni. Tegelased olid samuti modernsed: liputajatest ja drag-queenidest kohtlase tütarlapse ja jumalasõna kuulutajateni välja. Midagi ilusat seal vaadata ei olnud, aga nalja sai küll. Sümboolikat jagus kindlasti rohkem, kui ma selle lühikese ajaga vastu suutsin võtta (näiteks krokodillipeaga ärimees, inglitiibadega piletikontroll ja pulmakleidis liiminuusutaja). Muusika koha pealt pidin aga pettuma. Oli viimane minu hella kõrva jaoks liiga kaootiline ja räme, ei ühtegi kõrva paitavat harmooniat ega ühtlast taktimõõtu. Elamus jäi seega muusika poolt tulemata ja tähelepanu jäi näitlejate/lauljate külge pidama. Ühiskonnakriitilise tükina täitis 11. buss oma eemärki aga väga hästi. Ning veelkord aplaus esitajatele, meenutasid mulle Elleri 1. kursuse draamaklassi lõputööd :)
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar