Täna olin väga tubli. Otsuistasin tulla töölt varem koju ja hakata kaitsekõnega tegelema. Ütleme nii, et slaidid on valmis, vaja harjutada juttu ja vaadata, kaua aega võtab. Kuna kaitsmine on aga üks tüütu ja ebameeldiv ettevõtmine ja kuna ma olen meister tüütustest asjadest viilimise osas, siis siin on need asjad, mis ära tegin:
käisin trennis, sõitsin pärast veel rattaga, koristasin tuba, istutasin aaloe ringi (keegi poegi tahab?), koristasin kööki ja tuba, pesin pesu (käsitsi), tegin süüa ja sõin ning vaatasin viimase superstaari saate klipid ära. Nüüd on siis kell kohe-kohe 10 ja hakkan harjutama... (jeerait)
Kaitsmise teeb veel ebameeldivaks see nõme ootamine. Ma pole ootamises eriti tugev ja kannatlikkus pole ka just mu kaasasündinud voorus ning minu meelest on põhimõtteline kius, et minu töö esitamine toimus mu tuttavatest kõige varem (23 aprill, siis kui teised veel õues lilli nuusutasid) ja kaitsmine kõige hiljem (loe: pole veel toimunud, mitte nagu teistel). Ja kuigi mu oponent on kõige rahulikum tüüp maailmas ja mul on tervelt 20 minutit aega seletada inimestele, kes mind esimest korda näevad, et millega ma kahe aasta jooksul hakkama olen saanud, ei tekita see mus mitte mingisugust naudingut ega isegi väljakutset. Isegi mu kunagine juhendaja üritas mulle selgitada, et "kaitsmine on Sinu tähelend, sest Sina ise tead kõige paremini, millest räägid". Minul ikka peopesad higistavad ja hääl läheb kähedaks ja sõnad jäävad kurku kinni. Vääks! Lõputöö kaitsmine on ülikooli kõige ebameeldivam osa. Kes väidaks vastupidist?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
maitia, ma lähen kaitsen täna ära, siis paistab. Kas oleks pidand kõnet harjutama? Ma tegin slaidid ja mõtlesin, et küll ma nende järgi lobisen. Eks ma rongis siis kirjutan kõne ka.
Mhmhh... ma arvan ka, et kombineerin veits üle. Aga samas... olen oma tööst selles võtmes rääkinud ainult üks kord: Iisraelis, inglise keeles ja postri ees individuaalselt. Ehk siis inimesed tulid näpuga mingi pildi peale näitama ja küsisid, et mis see on. Nüüd on mu ees hulk võõraid inimesi, kellele ma pean eesti keeles seletama, et minu uurimistöö on maailma kõige tähtsam :p Ja sellega veel ajapiiridesse mahtuma.
Postita kommentaar