väikeste asjade maailm

Mul on jäänud Soomes olla veel veidi vähem kui kolm päeva. Olen viimasel ajal juba alustanud pakkimistuhinaga ja ilmselt selle tegevuse tipphetk saabub kusagul reede hilis6htul/laupäeva hommikul. Ma ei ole veel pooli kappegi läbi sorteerinud ja juba imestan, kui palju asju võib ühel inimesel ikka olla. Tulin Soome kaks aastat tagasi ühe kohvri ja ühe seljakotiga. Hea küll, oli suvi ja ilmselt tõin sügise jooksul teise kohvritäie talveriideid veel kaasa. Aga nüüd on mu riiulid täis kümneid raamatuid, kapid pungitavad üleääre loengumaterjalidest, nootidest, nõud ei mahu köögikappi ära...
Ma olen esimest korda elus siiralt ja isiklikult tänulik heaoluühiskonna prügisorteerimissüsteemile. Näiteks viisin üleeile välja 3 suurt kotitäit paberit. Jah, mõne loengu materjale oli huvitav sirvida ja hetkeks mõtlesin alles jätta... Aga kui reaalselt mõtlema hakata, siis kui väga on tõenäoline, et loen läbi umbes 10kg lehti ja et need pigem kuhugi toa nurka lihtsalt seisma ei jää?
Suur probleem on asjadega, millel on nostalgiline, kuid mitte praktilist väärtust. Näiteks lemmikriided, mis on "ainult natukene ju" väikseks jäänud. Loomulikult mõten, et suvega võtan alla ja siis kannan neid vanal kombel edasi, aga kui tõenäoline see ikka on? Hea küll, jätan alles. Terve suur kotitäis asju rändab niikunii teise käe poodi, mille rahade eest toetatakse nälgivaid Aafrika lapsi.
Ja siis mitmed nunnud karvased mänguasjad, mida mulle on kingitud ja siis on nad jäänud kuhugi riiulile seisma. Tegelen aktiivselt sellega, et leida oma tuttavate seast lastega peresid, aga pehmed loomad on tavaliselt need mänguasjad, mis kõigil juba niikuinii hunnikutes vedelevad.
Ja vana-vana mp3 ja cd-mängija, mis patareidest voolu ei v6ta, aga seina kylge aheldatuna töötab veel kyll?
Raske on see elu. Ja raske, et elu valitsevad nii paljud esemed. Mul on väga eluterve slovakist naaber, kes käskis mul kõik asjad sinnapaika jätta ja lihtsalt tulema tulla. Ta olevat Slovakkiast ühikast tulles täpselt nii teinud. Kui ühikavalvur küsis, et miks ta ei koristanud, siis tüüp vastas lühidalt "I don´t care!" Ma siiski ei pea ennast vist nii rikkaks, et eeskuju järgida. Ja lisaks on kõikide asjade uuesti poodlemine lisaks rahakotile ka emotsionaalselt tüütu.

Nii ma siis istun oma toas ja puistan kappe ja pakin ja nuputan. Ja seda, kuidas suur palm ja jalgratas auto peale peaksid mahtuma, ma ikka veel ei tea.

update

Kõrvus kummitab Robbie Williamsi "Life is a rollercoaster, you just have to ride it" ja selle sõnumi all jäävadki tähtsad sissekanded tegemata. Ülikool sai lõpetatud ja preemiareis Oslosse tehtud. Paraku peavad nendest lugudest tekkima ilmselt fotojutustused minu virtuaalses pildialbumis. Luban, et pilte leiab sealt juba varsti peale tagasikolimist Eestimaale.

lahkumine vol1 ja vol2

Hakkan ära minema. Sellest annavad tunnistust mitmed pisiasjad. Näiteks see, et pikemaid katseid ei saa enam planeerida, kuna aega ei jätku. Täna külmutasin ka oma rakukultuuri maha, seega pole mul ühtegi elavat looma, klle eest hoolitseda. Kolmandaks, tekkis mure, et kas kõik minu kola ikka mahub auto peale ära. Neljandaks, oh, puhkust tahaks. Ja siis olen kahes seltskonnas juba grillvorsti küpsetanud ja tsaukalli teinud.

Lahkumine vol 1 toimus mu oma koduõues, kus on grillplats. Kuna tegemist oli laupäeva ja imeilusa ilmaga, siis mõtlesid 3 seltskonda a 20-25 inimest seal peo teha. Noh, seltsis segasem. Meie punt oli mingil hetkel väga lõbusalt ühte nurka koondunud:

Teisipäeval nautisime loodust Maili ja Madise juures. Jajah, Helsingi fenomen on see, et umbes 20 minuti bussisõidu kaugusel kesklinnast võib leida selliseid vaateid:

Tegemist ei ole üldse vanaema taluõue, vaid Helsingi Ülikooli põllumajandusteaduskonna maadega. Taamal mäletsevad lehmad, kõik on vägagi ehne.

Sõime, saunatasime, käisime ujumas ja püüdsime kala. Kohalikud poisid said kätte legendi. Keegi ei uskunud, et nii suur kala nii suures tiigis elab.

Leia pildilt tuttav tüdruk:



Kalapurikas:
Kusjuures grillkala meil teha ei õnnestunud, sest poistel hakkas õhku ahmivast ja silmi punnitavast kalakesest kahju ja nad lasid ta vette tagasi. Et oleks teinekordki hasarti uuesti välja püüda.

Ja sõbrad on mul maailma parimad :)
/me rõõmust kilgates vasakule ära

väikesed keemikud

Eile tegime Pirjoga grillipeo jaoks marinaadi. Ja mingil hetkel tekkis selline olukord, kus kokku oli vaja segada oliivõli ja balsamiäädikas, noh et pool klaasi ja pool klaasi. Ma veel ütlesin Pirjole, et ei tea, kuidas välja näeb. Aga selline kaunitar tuli :)

kasulikud tegevused kaitsmismaski taga

Täna olin väga tubli. Otsuistasin tulla töölt varem koju ja hakata kaitsekõnega tegelema. Ütleme nii, et slaidid on valmis, vaja harjutada juttu ja vaadata, kaua aega võtab. Kuna kaitsmine on aga üks tüütu ja ebameeldiv ettevõtmine ja kuna ma olen meister tüütustest asjadest viilimise osas, siis siin on need asjad, mis ära tegin:

käisin trennis, sõitsin pärast veel rattaga, koristasin tuba, istutasin aaloe ringi (keegi poegi tahab?), koristasin kööki ja tuba, pesin pesu (käsitsi), tegin süüa ja sõin ning vaatasin viimase superstaari saate klipid ära. Nüüd on siis kell kohe-kohe 10 ja hakkan harjutama... (jeerait)

Kaitsmise teeb veel ebameeldivaks see nõme ootamine. Ma pole ootamises eriti tugev ja kannatlikkus pole ka just mu kaasasündinud voorus ning minu meelest on põhimõtteline kius, et minu töö esitamine toimus mu tuttavatest kõige varem (23 aprill, siis kui teised veel õues lilli nuusutasid) ja kaitsmine kõige hiljem (loe: pole veel toimunud, mitte nagu teistel). Ja kuigi mu oponent on kõige rahulikum tüüp maailmas ja mul on tervelt 20 minutit aega seletada inimestele, kes mind esimest korda näevad, et millega ma kahe aasta jooksul hakkama olen saanud, ei tekita see mus mitte mingisugust naudingut ega isegi väljakutset. Isegi mu kunagine juhendaja üritas mulle selgitada, et "kaitsmine on Sinu tähelend, sest Sina ise tead kõige paremini, millest räägid". Minul ikka peopesad higistavad ja hääl läheb kähedaks ja sõnad jäävad kurku kinni. Vääks! Lõputöö kaitsmine on ülikooli kõige ebameeldivam osa. Kes väidaks vastupidist?